Kas koalitsiooni püsimiseks tuleb alluda partneri kui tahes rumalatele nõudmistele ja kõik solvangud alla neelata? Või jookseb Keskerakonna ja Isamaa jaoks kuskil siiski piir? Foto: Karl-Eerik Pink

Tänasel riigikogu erakorralisel istungil on koalitsiooni liikmetel võimalik päästa Eesti põllumajandus ja näidata ka oma suhtumist laupäeval vahefiniši läbinud EKRE poliitilisse sõusse. Kas koalitsiooni püsimiseks tuleb alluda partneri kui tahes rumalatele nõudmistele ja kõik solvangud alla neelata? Või jookseb Keskerakonna ja Isamaa jaoks kuskil siiski piir?

Laupäevane EKRE kongress oli oluline kahes mõttes. Esiteks annab sellega kaasnenud koalitsioonikaaslaste omavaheline ärplemine värskeid põhjusi ja ettekäändeid otsida variante praeguse valitsuse muutmiseks või uuendamiseks. Teiseks oli see justkui stardipauk järgmistele riigikogu valimistele, mis toimuvad alles 2023. aasta varakevadel.

See, kui erakonnad pärast 2019. aasta valimisi kujunenud rindejoont uuesti inspekteerivad, on teretulnud. Riigikogusse kuuluvatest erakondadest on võimalik moodustada teistsuguseidki võimukoalitsioone kui praegune ja poliitikute läbisaamine võiks olla selline, et need võimalused on reaalsed, mitte üksnes teoreetilised. Eestile pole vaja väga jäika ideoloogilistesse kaevikutesse kaevumist ega ka mustvalget mentaliteeti „Kes pole meie poolt, on meie vastu”. Eestile on vaja kõiki huvigruppe arvestavaid kompromisse, mille hea näide oleks see, kui riigikogu pikendaks Eestis ametis olevate välistöötajate töölube 31. detsembrini.

Poliitikud võiksid vähemalt 2020. aastal tegeleda riigile päriselt vajalike asjadega, mitte otsida ainult konkurentidega vastandumise kohti.

Seevastu teine areng – poliitika kampaaniaseisundisse lülitamine – ei ole teretulnud. Niigi on valimisi tihedalt: juba järgmise aasta sügisel ootavad ees presidendi- ja kohalikud valimised. Poliitikud võiksid vähemalt 2020. aastal tegeleda riigile päriselt vajalike asjadega, mitte otsida ainult konkurentidega vastandumise kohti. Võõrtööjõu küsimuses on kohe vaja praktilisi otsuseid, mitte valimiskampaaniat. Näiteks selle ja järgmise aasta nelja-viit miljardit laenuks võetavat eurot võiks kasutada ikka nii, et Eesti saab sellest rahast ka kestvat kasu, mitte üksnes pika ja ägeda valimiskampaania.

Aasta tagasi kuulutas Martin Helme, et alustab riigieelarve ulatuslikku revisjoni. Rahandusminister ja vastne EKRE esimees võiks Eesti poliitika püsivaks valimiskampaaniaks pööramise asemel tänavu hoopis selles vallas päriselt midagi ära teha.