Kõikjal islamiäärmusluse varju nägemine – nii seal, kus see on, kui ka seal, kus ei ole – ei aita sellest jagu saada.

Üheksa ohvrit nõudnud Müncheni veresauna korraldaja, kes lõpuks sooritas ilmselt enesetapu, oli Iraani juurtega, kuid tema teo stsenaarium sarnaneb väga koolitulistamiste omaga erinevalt Nice’i tragöödiast, mis oli korraldatud otsekui islamiäärmuslikus meedias ilmunud õpetuste järgi. Kes kõigest hoolimata kibeleb tegema suuri päritolupõhiseid üldistusi, peab arvestama vähemalt seda, et Iraani muslimid on šiiidid, keda Islamiriigi tegelased sunniidid peavad surma väärt usutaganejateks. Koolikiusamine, vägivaldsetesse arvutimängudesse eraldumine jms on tegurid, millest kõnealusel juhul tuleb esimeses järjekorras põhjust otsida.

Nagu öeldud, Euroopas on endiselt palju probleeme, mitte ainult islami- ja immigratsiooniprobleem. Ühegi lahendamisele ei aita kaasa, kui kuriteo pealtnägijad juba alateadlikult arvavad kuulvat, et kurjategija hüüdis „Allahu akbar!” (või midagi muud stereotüübiga kokku käivat). Ühtlasi demonstreerib kõikjal islamiäärmusluse varju nägemine – nii seal, kus see on, kui ka seal, kus seda ei ole –, et Islamiriik jt islamiäärmuslased on oma terroriaktidega suutnud Euroopale suure hirmu naha vahele ajada, nagu soovisid. Neist aitab jagu saada see, kui vaatame maailma kainelt ja pragmaatiliselt, mitte eelarvamustega.