Juhtkiri: terroristid on saanud geimivõidu
Hukkunute jaoks pole enam vahet, kas nad tapnud inimene oli Islamiriigi või Anders Breiviki jünger. Aga julgeoleku edasise tagamise ja ohuhinnangute täpsuse seisukohast on vaja, et nii jõustruktuuridel kui ka rahval säiliks võime erinevusi märgata. Terroristide, kurjategijate ja psüühiliselt plahvatusohtlike inimeste õigeaegsele tabamisele ei aita kaasa see, kui kanda prille, mis võimendavad üht tunnust. Radikaalsesse islamisse pöörduvad inimesed on Euroopas suur probleem, aga islamiäärmusluse kasv pole teisi probleeme välja tõrjunud. Needki on alles.
Üheksa ohvrit nõudnud Müncheni veresauna korraldaja, kes lõpuks sooritas ilmselt enesetapu, oli Iraani juurtega, kuid tema teo stsenaarium sarnaneb väga koolitulistamiste omaga erinevalt Nice’i tragöödiast, mis oli korraldatud otsekui islamiäärmuslikus meedias ilmunud õpetuste järgi. Kes kõigest hoolimata kibeleb tegema suuri päritolupõhiseid üldistusi, peab arvestama vähemalt seda, et Iraani muslimid on šiiidid, keda Islamiriigi tegelased sunniidid peavad surma väärt usutaganejateks. Koolikiusamine, vägivaldsetesse arvutimängudesse eraldumine jms on tegurid, millest kõnealusel juhul tuleb esimeses järjekorras põhjust otsida.
Nagu öeldud, Euroopas on endiselt palju probleeme, mitte ainult islami- ja immigratsiooniprobleem. Ühegi lahendamisele ei aita kaasa, kui kuriteo pealtnägijad juba alateadlikult arvavad kuulvat, et kurjategija hüüdis „Allahu akbar!” (või midagi muud stereotüübiga kokku käivat). Ühtlasi demonstreerib kõikjal islamiäärmusluse varju nägemine – nii seal, kus see on, kui ka seal, kus seda ei ole –, et Islamiriik jt islamiäärmuslased on oma terroriaktidega suutnud Euroopale suure hirmu naha vahele ajada, nagu soovisid. Neist aitab jagu saada see, kui vaatame maailma kainelt ja pragmaatiliselt, mitte eelarvamustega.