Ideaalis võinuks terviseamet juba enne epideemiat olla sellises vormis, et viiruse levikut analüüsivaid teadlasi oleks suudetud varustada täpsete andmetega. Mäletatavasti oli epideemia alguses häda näiteks sellega, et ei kogutud andmeid nakatunute tegeliku elukoha kohta ega suudetud andmebaasidest koondada muidki andmeid, mis oleksid võimaldanud viiruse levikut paremini analüüsida. Koroonaproovide tegemise võimet suutis Eesti kiiresti parandada, kuid andmed haigestunute ja eriti tervenemiste kohta jätavad praegugi soovida. See tegi piirangute kaotamise arutelud keeruliseks.

Kui tahta ühiskonda vähe sulgedes võimalike jätkulainetega hakkama saada, pole terviseameti tugevdamisele alternatiivi.

Kui tahta ühiskonda vähe sulgedes võimaliku teise viiruslaine või vaiksema jätkulainetusega hakkama saada, ei ole terviseameti analüütilise võime suurendamisele alternatiivi. Ükskõik kas terviseamet jätkab tulevikus Merike Jürilo või kellegi teise juhtimisel – seda läheb lähema aasta-paari jooksul kindlasti vaja.

Kuid Eesti võiks korralikult valmis olla mitte ainult koroonaviirusega võitlemiseks. Liiga koroonakeskne mõtlemine viib selleni, et mõne aasta pärast, kui koroonaviirus on unustusse vajunud, hakkab terviseameti rahastamine jälle kokku kuivama. Sellisel juhul võime siis, kui ründab mõni järgmine nakkushaigus – võib-olla viie, võib-olla üheksa aasta pärast –, olla tagasi sama kesises valmiduses, kui olime nüüd.

Praeguse epideemia sugused harva esinevad, aga valusalt löövad riskid on valdkond, kus juhtimine jookseb tihti ummikusse. Ühest küljest tahetakse selliseid riske vältida, sest nende realiseerumine oleks ränkade tagajärgedega, aga samal ajal ei võeta nende maandamiseks piisavalt ette, sest see maksab. Hästi juhitud on riik, kus sellest dilemmast olenemata suudetakse tagada rohkem kui ainult deklaratiivne kriisiks valmis olek.