JUHTKIRI | Tõmbaks Putini Tartus liistule
Kui kõik läheb hästi, näeme järgmise aasta juuni keskel Tartus Venemaa presidenti Vladimir Putinit. Nagu meie president Kersti Kaljulaid aprillis Moskvas käies lubas, kutsus ta oma Venemaa kolleegi 17.–19. juuniks soome-ugri maailmakongressile.
Muidugi on mugavam eeldada, et Venemaa riigipeal on muudki teha kui tulla riiki, mille president nimetab Venemaad julgeolekuohuks number üks. Aga pärast seda, kui Kaljulaid end ise Kremlisse külla kutsus ja sealt kriimustusteta naasis, ei tundu miski võimatu.
Oletame siis, et Putin tulebki. Mis juhtub?
Sisepoliitikas juhtub see, et Kaljulaid pälvib teravat kriitikat Putiniga suhtlemise eest ajal, mil Venemaa okupeerib endiselt Krimmi. Ilmselgelt ei kavatse Venemaa järgmiseks suveks sealt lahkuda. Küll aga võime olla olukorras, kus ta tõesti otsib võimalusi Saksamaa ja Prantsusmaa kaasabil taanduda aktiivsest Donbassi konfliktist. Sellisel juhul kujuneks Putini Eestis käigust automaatselt suure diplomaatia osa ja Eestist aktiivne selles kaasarääkija.
Soome-ugri rahvaste seisukohast juhtub see, et nende olukord pälvib ka rahvusvahelise meedia tähelepanu. Üks asi on korraldada Venemaa presidendi osalusel hõimurahvaste üritusi Hantõ-Mansiiskis, kus sobiva klantspildi loomiseks koristatakse poe tagant alkohoolikud ja mürgitatakse isegi soodes pesitsevad sääsed. Hoopis teine asi on rääkida Venemaa väikerahvaste olukorrast demokraatlikus Eestis. Venemaa president ei pääseks siin valusatest küsimustest näiteks hariduse venestamise kohta. Meeleavaldajad aga saaksid täit tähelepanu, kartmata seejuures arestimajja saatmist.
Kuna Kaljulaid kutsus samale üritusele ka Ungari presidendi János Áderi, kujuneb kindlasti vähemalt sama põnevaks kõneaineks küsimus, miks on ühed soome-ugri rahvad sattunud elama poolautokraatiasse, teised aga suutnud välja võidelda ühe vabama demokraatia.
Miski sellest kompotist ei kõla just ahvatlusena, mille pärast Putin peaks kutse vastu võtma. Kuid võita oleks temalgi: osalemine oleks märk, et lääne isolatsioonimüür ei toimi, pealegi saaks ta proovida isikliku sarmiga (mida ta soovi korral valdab) kõigutada Eesti lääneorientatsiooni. Mäng võib väärida tema jaoks küünlaid. Siis on juba meie oskuste küsimus, kas valime suhtlemiseks avatud kuninga- või kinnise lipugambiidi.
