Tallinnas Liivalaia tänav 5 avati süstlaautomaat Foto: Priit Simson

Eilne Eesti Päevaleht kirjutas sellest, kuidas Põhja-Tallinnasse ja Lasnamäele ei suudeta rajada narkomaanide nõustamiskeskusi ja
nn süstlavahetuspunkte. Ometi sureb just neis piirkondades kõige rohkem inimesi narkootikumide üledoosi tõttu ja eksperdid väidavad, et nende kahe asjaolu vahel on seos.

See on kurb ja piinlik ning paljuski näitab linnajuhtide nõrkust: pole ju nad suutnud või tahtnud leida tulemuslikku keskteed kohalike hirmude ja tõenduspõhise lähenemise vahel. Kes see ikka tahab enne valimisi vabatahtlikult hääli kaotada?

Ühtaegu on süstlavahetuspunktide küsimus ainult üks osa laiemast probleemist, millesse on kaasatud narkootikumid, HIV ja sõltlased. Teemaderingist, mis paistab tekitavat nii avalikkuses kui ka poliitikutes ebamugavust: sellest justkui peljatakse avalikult rääkida, seda peetakse tabuks või ebaoluliseks. Ühtlasi on inimeste teadlikkus teemast väike, mistõttu peetakse dialoogi pigem emotsioonide pinnal ja tõenduspõhisus jääb tagaplaanile.

Tegelikult on narkomaania meie ühiskonna jaoks sama oluline ja käegakatsutav kui näiteks liiklus- ja uppumissurmad. Eelmisel aastal uppus Eestis 46 ja liikluses hukkus 71 inimest, kuid üledoosi ohvreid oli sama palju kui neid kokku – 114.

Faktid näitavad, et Eesti senine valdavalt karistuskeskne narkopoliitika on läbi kukkunud. Kas oleme valmis katsetama alternatiivseid lahendusi?

Teemale lisab aktuaalsust asjaolu, et Eesti on juba pikemat aega olnud narkosurmade poolest Euroopa Liidu punane latern, pealegi on üledoosisurmad hakanud tänavu sagenema. Selle kõige juures tuleb meeles pidada, et jutt käib päris inimestest, kes elavad ja liiguvad meie kõrval. Väikeses Eestis väärib iga inimelu päästmist, igaühest hoolida on inimlik.

Narkootikumidest ja nendega seotud probleemidest tuleb rääkida avalikult, valehäbita ja tõendatult. Eelkõige vajame arutelu selle üle, kas uimastisõltuvus on peamiselt sotsiaal- ja terviseprobleem või kriminaalne nähtus.

Eesti senine narkopoliitika ja selle arutelu on olnud valdavalt karistuskeskne. Eelkirjeldatud faktid näitavad, et selline suhtumine on läbi kukkunud. Kas me oleme valmis katsetama alternatiivset lähenemist, mille fookuses on senisest rohkem kahjude vähendamine ja mis on osutunud edukaks Portugalis?

Toogem Eesti narkopoliitika arutelu põranda alt välja, viigem end teemaga rohkem kurssi, õppigem teiste riikide ja kohalikest kogemustest ning langetagem otsuseid kaine peaga.