Eestile on kõige olulisem see, milliseks kujuneb Trumpi julgeolekupoliitika. NATO vihmavarjule ei ole enam mõistlik loota sama palju kui enne, see on selge. Õnneks ei kuulunud Eesti varemgi riikide hulka, kes tahavad NATO-lt üksnes priiküüti saada, vaid on püüdlikult osalenud eri missioonidel ja kohusetundlikult eraldanud kaitsekulutusteks 2% SKT-st. Venemaalt lähtuva ohu kontekstis ei saa Eestist paraku rääkida täiesti lahus teistest Balti riikidest ja üldse Euroopast. Selleks et täita lünka, mille Trump kardetavasti jätab, peavad kõik EL-i riigid hakkama Euroopa kaitsevõime tugevdamisega tõsisemalt tegelema. Õnneks on märke, et sellest vajadusest on mitmel pool ka aru saadud. Näiteks Leedus arutatakse praegu, kas suurendada kaitsekulutusi 2020. aastaks lausa 2,5%-ni SKT-st, ja Saksa liidukantsler Angela Merkel ütles hiljuti, et Euroopa saatus on eurooplaste kätes.

Ega me riigi- ja välispoliitikajuhid Kaljulaid, Ratas, Mikser ja Mihkelson ole Trumpi kartma löönud?

Pärast Trumpi ametisse astumist tõotab palju muutuda ka maailmakaubanduses. Eestit mõjutab Trumpi väliskaubanduspoliitika pigem kaudselt, sest esiteks pole meie kaubavahetus USA-ga kuigi suur ja teiseks on Trumpi fookuses välismajanduse vallas Hiina ja Mehhiko, mitte Euroopa paikapanemine. Ent Hiinaga kemplemine võib Trumpile hoopis soovimatuid tagajärgi tuua. Näiteks Obama sõlmitud Vaikse ookeani kaubanduskokkuleppe põhjalaskmine võib panna leppega ühinenud Ida-Aasia riigid moodustama uut kaubandusblokki USA asemel Hiinaga. Eesti majanduse jaoks tähendab see, et Aasiale tähelepanu pööramine muutub senisest olulisemaks.

Paljud poliitikaanalüütikud usuvad, et USA põhiseaduslikud institutsioonid ei lase Trumpil presidendina päris pöörasusi tegema hakata. Loodame, et nii on, aga koloriitseks kujuks jääb ta kindlasti ka presidendiametis. Ega meie riigi- ja välispoliitikajuhid Kersti Kaljulaid, Jüri Ratas, Sven Mikser ja Marko Mihkelson ole Trumpi ja ta meeskonda kartma löönud? Aeg on Trumpis Eesti vastu positiivset huvi äratada.