Türgil avanes võimalus väed sisse viia pühapäeval, mil Trump teatas, et viib piirilt minema USA sõdurid. LEFTERIS PITARAKIS

Türgi Süürias alustatud sõjaline operatsioon Rahuallikas tõotab tuua kaasa kõike muud kui rahu.

Türgil avanes võimalus väed sisse viia pühapäeval, mil USA president Donald Trump ootamatult teatas, et viib piirilt minema seal viibinud 150 USA sõdurit. Tagasi tõmmatud Ameerika võitlejad on osa suuremast väekontingendist, mis aitas maha suruda ISIS-e terrorirühmitust. Ameeriklastega koos võitlesid – ja hästi – kurdi rahvakaitseüksused ehk YPG, kes on sõjas kaotanud üle 12 000 sõduri.

YPG-l on aga sidemed Kurdistani Töölisparteiga, mida Türgi peab terroristlikuks. President Recep Tayyip Erdoğan näeb seega sõjakäigus võimalust turgutada oma kõikumalöönud populaarsust.

Ükski edasise arengu variant pole hea. Kurdid tunnevad õigustatult end reedetuna ning peavad otsima uusi liitlasi. Ühe stsenaariumi kohaselt võivad nad anda end president Bashir al-Assadi kaitse alla. Sel juhul satuksime olukorda, kus meie NATO liitlase vastu hakkavad võitlema ameeriklaste väljaõpetatud üksused. Teiseks võivad sõja käigus kurdide vanglatest pääseda ISIS-e terroristid. Kolmandaks vallandab pealetung peaaegu kindlasti tohutu põgenikelaine. Ja neljandaks laiendab Lähis-Idas oma mõjuvõimu NATO rivaal Venemaa.

Meie jaoks on kõige ohtlikum USA käitumise ettearvamatus, mida Trump järjekordselt demonstreeris. Tuleb hakata ettevaatlikult laveerima.

Miks Trump nii ohtliku otsuse langetas, teavad vähesed, seda enam, et ta on lühikese ajavahemiku vältel edastanud Twitteris väga segadust tekitavaid sõnumeid. Liitlaste hülgamine ja täiesti ettearvamatu julgeolekupoliitika demonstreerimine peaks tema teistel sõpradel aga südame alt üsna õõnsaks võtma. Võib vaid ette kujutada, millist indu sai NATO proovilepanekuks juurde Moskva.

Eestil tuleb siin hakata väga ettevaatlikult laveerima. Me satume justkui veskikivide vahele ÜRO julgeolekunõukogus, aga ka NATO-s, kus – ükskõik kui ebamõistlik Türgi käitumine ka ei tundu – tasub ikkagi pingutada alliansi ühtsuse hoidmiseks. Kõige olulisem on väikeriigina pea selge hoida ja hoiduda sellest, et rumalate sisepoliitiliste sammudega anname kellelegi põhjust kahelda, kas Eesti ikka väärib kaitsmist.