Esiteks – läbi aja on mõnusa linnaelu juurde kuulunud põhimõte, et majade ülemistel korrustel on korterid, alumistel kohvikud, bürood, lillepoed, kingsepatöökojad. Siis on kõik käe-jala juures. Kodualuse maa maksuvabastus karistab aga inimesi, kes sellistes majades elavad. Kui maja allkorrusel on äri, on üldjuhul terve hoone juurde kuuluv krunt osalt äri-, osalt elamumaa. See, kes sellises majas elab, peab osalt katma ka äripinna maamaksu. Seni võis see olla märkamatu summa, kuid tulevikus ärimaa maks ilmselt tõuseb veelgi (muu eest linn maksu koguda ju ei saa!). Ja see loob väikese lisastiimuli, miks mitte sallida allkorrusel olevat poodi või töökoda.

Teiseks – maksuvabastust lubati kodualusele maale. Koduks peetakse aga ainult endale või pangale kuuluvat eluaset, mitte üürikorterit. Üürikorteri eest peab omanik endiselt maamaksu maksma. Senisest kaks kolmandikku rohkem. Kellelt ta selle raha võtab? Muidugi, ikka üürnikult. Või siis elavad üürnikud edasi „mustalt” – üürikorteri mitte legaliseerimiseks oli ju omanikel senigi piisavalt põhjuseid (laenuintresside tulumaksutagastus, tulumaksust kõrvalehiilimine).

Ei, nimetatud probleemid ei ole lihtsalt keskerakondliku Tallinna linnavalitsuse tööõnnetus. Need on sisse kirjutatud ka IRL-i seadusse.

Maamaksu kaotajate vaimusilma ees on ilmselt Eesti, kus ühes kohas magatakse, teises kohas töötatakse, kolmandas kohas ostetakse; kus majade esimestel korrustel ei ole poode; kus keegi ei ela üürikorteris. Ja kõikjal valitseb surnuaialik vaikus. On see mõnus euroopalik linn, mis kihab elust ja erinevustest? Kindlasti mitte.