Neid numbreid on püütud tekitada. On Euroopa Komisjon oma presidendiga (José Manuel Barroso) ja on välispoliitika kõrge esindaja Catherine Ashton.

Paraku on praegu kriis otse Euroopa Liidu külje all. Venemaa anastab Ukrainalt Krimmi poolsaart, veidi väiksemat territooriumit kui Eesti, ja püüab sealseid Ukraina üksusi alistuma sundida. Nüüd ongi käes tõe hetk, kas „Euroopa telefoninumbrile” helistades kuuleb midagi sisulist. Paari päeva eest kuulis sealt midagi sellist: „Me oleme juba väljendanud oma väga tõsist muret olukorra pärast. See olukord pole paranenud. Oleme olnud palju kordi kontaktis Ukraina võimudega ja ka Venemaa võimudega, sest me usume, et on väga oluline näidata oma pühendumust Ukraina suveräänsusele.”

Barroso on rääkinud 11-miljardilisest abipaketist majanduslikult raskes seisus Ukrainale. Jah, seda võib olla vähevõitu, sest väidetavalt on vajadus kolm korda suurem, kuid see on siiski abi. Eile, nende ridade kirjutamise aegu võis Euroopa Liidu ülemkogu mõttekäikudest kuulda, et kavas oli peatada kõnelused Vene kodanikele liberaalsemate viisatingimuste andmiseks. Samuti peatada uue Euroopa Liidu ja Venemaa suhete kokkuleppe väljatöötamine ning G8 kohtumiseks valmistumine, mis pidi toimuma Venemaal Sotšis.

Paraku tuleb tunnistada, et peamine, kellega Venemaa Ukraina puhul on arvestanud, on siiski Ameerika Ühendriigid, mitte Euroopa Liit. Eurooplased on olnud sabas lohisejad, ehkki kriis on Euroopa Liidu, mitte Ameerika Ühendriikide külje all. Ja ka hoolimata sellest, et kogu kriisi ajendiks oli Ukraina ja Euroopa Liidu assotsiatsioonilepingu kõrvalelükkamine. Näiteks EL-i–Vene relvastuskoostöö lõppu ei eelda keegi. Euroopa Liit on endiselt „mägi, mis sünnitab hiire”. Hiiglasliku organisatsiooni kohta on EL-i saavutused teinekord hämmastavalt väikesed. Ometi on tema potentsiaal väga suur, sest kuigi ka Euroopa Liit kahtlemata vajab Venemaa sidemeid, on Venemaal Euroopa Liiduta siiski märksa raskem.