Teiseks: kõrgel tasemel riiklikud kontaktid on Ukrainaga majandussuhete edendamiseks hädavajalikud. Kahjuks mitte niivõrd ettevõtjate abistamiseks ärisuhete loomisel, kuivõrd nende kaitseks Ukraina võimude ja äriringkondade omavoli eest. Eriti kurioosne näide pärineb jaanuarist, kui avastati, et Ukraina on Eesti koos Läti, Ungari, Malta ja Küprosega maksuparadiiside nimekirja pannud. Kuulus on ka ärimees Hillar Tederi pikk võitlus oma Ukraina „äripartneriga”.

Mida kauem lasevad Ukraina võimud korruptsioonil vohada, seda raskem on siiralt öelda: „Ukrainale kuulub meie täielik toetus.”

Teder, nagu ka paljud teised Eesti ettevõtjad, tegutsevad Ukrainas edasi, püüdes turu potentsiaali nimel sealse ärikultuuri omapäradega siiski toime tulla. Kahtlaste riikide nimekirjast arvas Ukraina valitsus Eesti juba jaanuari lõpus välja. Ent Tederi kaubanduskeskuse, Marcel Vichmanni Odessa promenaadi ja kasiinofirma Olympic hüvitise küsimuses on positiivse lahenduseni jõudmine endiselt kahtluse all, nagu võite tänasest lehest lugeda.

Kui probleem oleks ainult kolmes Eesti ärimeeste investeeringus, poleks hullu. Paraku on Ukraina rahvusvahelistes korruptsiooniedetabelites halvemal kohal kui Venemaa, kelle vastu Ukraina võimud läänelt tuge ootavad. Ühe 2016. aasta küsitluse andmetel oli 38% ukrainlasi põhiliste avalike teenuste – arstiabi, haridus jms – saamiseks altkäemaksu maksnud. Kohati võib korruptsiooni olla vähemaks jäänud, kuid valdavalt sõidavad just suured sulid endiselt tõllas.

Kaljulaid deklareeris Ukraina presidendi Petro Porošenkoga kohtudes, et Ukrainale kuulub meie täielik toetus. Nii on, aga mida kauem Ukraina võimud korruptsioonil vohada lasevad, seda raskemaks muutub selliseid sõnu siiralt öelda.