Juhtkiri: Ukraina vajab Euroopat
See pole Kesk-Aafrika Vabariik ega Sudaan, mille puhul me eeldamegi teistsuguseid väärtusi ja käitumiskultuuri. See maa on siinsamas meie kõrval, sealsed inimesed on suuresti meie moodi. Ööga hukkub veerandsada inimest – täpseid arve pole mõtet kirja panna, need muutuvad iga hetk. Nende tapatalgute kõrval piseneb Vilniuse veresaun.
Ukraina on oluline maa. See on paik, kus tekkis Vene riik ja mis praegu on Venemaast lahus. See on maa, mille Venemaa koosseisu kuulumine või mittekuulumine otsustab, kas Venemaa on suurvõim või mitte. Impeerium või mitte. Nii vähemalt väidab mõnigi õpetlane, kes uurib rahvusvahelist poliitikat. Venemaa, USA ja Euroopa Liidu huvid põrkuvad. Lõppeks algas ju vastasseis Euroopa Liidu assotsiatsioonilepingu tagasilükkamise tõttu.
Ukraina kriis on muutunud juhitamatuks. Mitmeid sõjakaid rühmitusi ei kontrolli ükski tuntum isik, need tegutsevad ise ja omatahtsi. Ja president Viktor Janukovõtšile alluvad üksused omakorda kasutavad neile vastates üha jõhkramaid meetodeid. Reageerimise ja vastureageerimise jadas ei püüa õieti keegi end pidurdada või kui püüabki, pole sellel piisavat mõju.
Euroopa Liidul on piirkonnas siiski mõju ja ta peab seda mõju kasutama, et verevalamist kontrolli alla saada. Küllap kardab Janukovõtši režiim siiski Euroopa Liidu ja USA silmis paariaks muutuda. Neil ja nende pereliikmetel on vaja reisida, välisriikides äri ajada ja õppida. Venemaast üksi neile ei piisa. Nende hoobade kaudu tuleb ka survet avaldada.
Ühtlasi on vaja mõjutada Vladimir Klõtško opositsioonilist liikumist Udar, et tema kompromissivalmidus oleks suurem. Raevu paisumine ei annaks ratsionaalseid poliitilisi tulemusi.
Kindlasti peab Euroopa Liit konkreetsemalt mõtlema, mida ta saab „präänikuks” pakkuda, kui saavutab Ukrainas soovitud poliitilise lahenduse. Ukrainat, mis on üsna masendavas majanduslikus seisus, ei saa sel juhul jätta üksi, üksnes Moskvast sõltuvaks, kui saabubki mingi poliitiline lahendus.
Janukovõtš on oma käed verega määrinud ja vastutab selle eest. Kuid Ida-Ukraina peamiselt venekeelne (ja rohkem ka Vene-meelne) elanikkond on temas siiski seni näinud kaitsjat ja Janukovõtš on viimase ajani nautinud suure hulga elanikkonna toetust. Loodav poliitiline lahendus peab arvestama kogu Ukraina elanikega, ka Ida-Ukraina omadega, ja võtma neilt hirmu.
