Juhtkiri: üks praad, kolm rahastajat
Ühelt poolt oleks ju tore teatada, et koolitoit on tasuta. Ja ta teataski suvel, et tema algatus aitab igal vallal ja linnal tagada tasuta koolitoitu. Ka gümnaasiumiastmes. Teisalt aga pole see päris nii, sest raha on tasuta toidu jaoks liiga vähe ja omavalitsuste juurde makstav osa on järjest suurenenud. Koalitsioonileping ütleb pelgalt, et „laiendame koolilõuna toetuse maksmist lisaks põhikooliõppureile ka gümnaasiumiõpilastele”.
Meenutagem, et 2006. aastal, koolitoidutoetuse olulise laienemise aastal suudeti valdavas enamikus Eesti omavalitsustes tõesti anda põhikooliõpilastele tasuta toitu. Praegu aga on pilt väga kirju. Koolitoidutoetus on nii väikseks jäänud, et selle summaga enam imet ei tee.
Mõnel pool on veel toit õpilastele tasuta, kui omavalitsus riigi antavale rahale juurde maksab. Esirinnas on siin tihtipeale vaesemad maaomavalitsused. Küllap on seal toimetulekumured lähedasemad.
Paljudes kohtades tuleb koolitoidu raha kokku kolmest allikast. Esiteks riigi toetus, teiseks kohaliku omavalitsuse kulud toidu valmistamiseks, kolmandaks lapsevanema panus. Võiks ju siis otsustada, et gümnaasiumiõpilase praes sisalduva liha eest maksab riik, kartulite eest omavalitsus ja salat jääb lapsevanema maksta! See oli nüüd küll iroonia. Riigis, mis promob lihtsat maksusüsteemi, on mõni muu lihtne valdkond silmatorkavalt keerukaks aetud.
Koolis tasuta toidu pakkumine, nii nagu seda tehakse Soomes, on rahalises mõttes siiski äärmiselt lähedal, puudu pole palju. Miks seda siis mitte teha? Gümnasistid tahavad ju ka süüa. Soome juurutas tasuta toitu üsnagi rahavaesel ajal. Pigem on Eestis olnud küsimus prioriteetides. Praeguse lahenduse puhul jätab Ossinovski ja sotsiaaldemokraatide koolitoidutoetuse gümnaasiumiossa laiendamise algatus mõneti pooliku tunde.