Tõsi küll, tegelikult jäädakse Eestis praegu pensionile seadusse märgitud normist palju varem. Mõne aasta eest tehtud riigikontrolli audit näitas, et keskmiselt minnakse Eestis pensionile 59,6-aastaselt. Igal aastal läheb ligikaudu paar tuhat inimest enneaegu vanaduspensionile, mis tähendab neile küll rahalist kaotust, kuid on siiski meeldivam tulemuseta tööotsingutest. Teisisõnu, enneaegu pensionile jäämine on paljuski tingitud eelarvamustest, millega tööandjad küpsemasse ikka jõudnud töötajatesse suhtuvad.

Juht, kes praagib tööotsija ainuüksi vanuse pärast välja, elab väärkujutelmades. Sünniaasta ei näita inimese sobivust ja võimeid.

Arvamus, et 40–50-aastane on peaaegu pensionär, kuulub sügavasse nõukaaega, kui naised pääsesid pensionile 55- ja mehed 60-aastaselt. 50-aastase oodatav eluiga on praegu samuti oma viis aastat pikem kui toona, nii vanadel meestel on praegu elada jäänud keskmiselt 26 ja naistel 34 aastat. Tööandjad, te võite nn pensionieelikuid töövestlusele kutsuda küll, nad ei lähe kohe pensionile ega sure kohe ära.

Teine väärkujutelm, mida Eestis süvendas 1990. aastate plats-puhtaks-aeg, on arvamus, et 40–50-aastased töötajad pole enam efektiivsed ega arenemisvõimelised. Tegelikult on nii, et füüsilised ja kognitiivsed võimed võivad küll ea suurenedes nõrgeneda, aga seda saavad pikka aega edukalt kompenseerida kogemused, välised abivahendid jm. Sellepärast tasub vanemaealisi tööotsijaid kohelda noorematega võrdselt, kutsuda nemadki töövestlusele, mitte praakida sünniaasta tõttu automaatselt välja. Nii era- kui ka avaliku sektori tööandjad, arvestage sedagi, et mida aasta edasi, seda rohkem tuleb teil vanade inimestega tegemist teha, sest nii Eesti kui ka kogu Euroopa ju vananeb. Sellises turuolukorras on küpsus sama palju väärt kui nooruslikkus.