Meie ühiskond on indiviidikeskne – või vähemalt üritab oma deklaratiivsel tasemel seda olla. Üksikisiku õiguste kollektiivi huvidele allutamine on alati problemaatiline, ammugi üksikisiku huvide allutamine mõne asutuse omadele. Kõik mõistavad väga hästi, et „väikese inimese” huvidest üle sõitmine kujutab endast põhimõttelist ohtu ka neile. Mida siis teha?

Üksikisiku tahte triumfile on Tallinnas püstitatud isegi omamoodi ausammas. See on Kunstiakadeemia-nimeline bussipeatus. Õigem nimi oleks küll Platsi või Augu. Naabermaja elanik ei tahtnud kõrvalhoonet, mis tema valgust piirab, ja kunstiakadeemia uue maja ehitus jäigi katki. Terve Eesti kunstiharidus on käpuli.

Sama lugu on Rail Balticuga, mille kavandatav trass läbi Harju- , Rapla- ja Pärnumaa kipub poolitama päris mitmete inimeste valdusi ja on lähedal looduskaitse mõttes olulistele paikadele. Meil oleks justkui üks Euroopa hõredama asustusega riike, kus uued algatused ei peaks kedagi segama – aga võta näpust! Segavad ikka. Ise ei tahaks ju kuidagi olla selle inimese rollis, kes peab oma kodu maha jätma.

Via Baltica maanteelaiendust juba ähvardab Harjumaal Kernus kahe pere vastasseisu tõttu lörri minemise oht. Kui lahendust ei tule, siis jääb ehitus ära.

Mida teha? Põhimõtteliselt on olemas sundvõõrandamise võimalus ja üldistes huvides peab riik seda teinekord kasutama. Inimestelgi tuleb selleks valmis olla. Selline võimalus on hea ka võimaliku väljapressimise või muud moodi manipuleerimise vastu. Kuid oluline on hinnata, kas sellistel juhtudel poleks siiski võimalik kannatajaks jäänud poolega kokku leppida ja mõttetut kulukat kohtuteed vältida.