Registri põhieesmärk on võitlus ümbrikupalkadega. Siiani võis maksudest kõrvale hiiliv ettevõtja inspektori sisse astudes talle näkku irvitada, öeldes, et viimne kui üks lepinguta töötaja harjutab kätt alles esimest päeva. Nüüdsest peab kanne kuni 3200-eurose trahvi ähvardusel olema registris enne, kui inimene tööpostile üldse asub.

See, et juba eile keskpäevaks oli võrreldes senise haigekassa nimekirjaga lisandunud rohkem kui kuus tuhat töötajat, viitaks justkui, et esimene eesmärk saavutati ning paljud seni mustalt töötanud inimesed toodi pikema jututa hallist majandusest välja.

Tegelikkus pole kaugeltki nii roosiline. Esiteks polnud mitte kõik lisandunud senised petturid, vaid end peavad üles hakkama andma ka need, kellelt eri tüüpi lepingute alusel haigekassale raha ei laekunud. Sisuliselt juhtub sama, mis näiteks nõudega deklareerida vastastikku üle tuhande euro suuruseid arveid: 10% petturite pärast kannatavad ülejäänud üheksa kümnendikku, kelle õlule lisab riik veel ühe koormisena nõude tõestada oma ausust.

Maksukogujaid võib mõista. Kui tõesti füüsiliselt jõud pettuste mahust üle ei käi, tundub uue elektroonilise kontrollsüsteemi sisseseadmine tõhusana. Meil on ju toimiv e-riik ja inimesed justkui registrite kasutamisega harjunud. Päriselus ähvardab see ettevõtjaid tõelise bürokraatliku kadalipuga, kus sugugi kõik pole selge.

Mõne tehase jaoks, kus inimesed töötavad pikkade lepingutega, muutub elu uue süsteemi tõttu võib-olla isegi lihtsamaks. Nüüdisaegne majandus on aga märksa mitmekesisem. Kujutlegem situatsioone: praktikant, kes palka saama ei pidanud, kuid pälvib hea töö eest preemia; külamees, kes aitab mõnekümne euro eest päevakese heina teha; muusik, kes mängib täna siin, homme seal – nad kõik peavad leidma endale tee registri õigetesse lahtritesse. Tegemist palju, eksida kerge.

Ühe latiga kõigile virutamine karistabki ebaproportsionaalselt ausaid. Seda võib küll nimetada investeeringuks toimivasse ärikeskkonda, kuid täiusliku bürokraatia ihalusel ei tohi minna absurdi.