Juhtkiri: üleeuroopalise andmevahetuse võim ja võimetus

Peagi algav Euroopa Liidu eesistumine avab Eestile võimaluse teha e-riiginduses sööstu edasi. Praegu oleme üle Euroopa ja terve ilma tuntud peamiselt oma riigi piiridesse jäävate e-teenuste, e-registrite ja nende ristkasutuse poolest. Eesistumise ajal saame tavalisest jõulisemalt hoogu juurde anda üleeuroopalise andmevahetuse edenemisele.

Samamoodi nagu Eesti on Euroopa tipp avaliku sektori e-teenuste valdkonnas, võib Eesti ja Soome koostööd pidada Euroopa tipuks digitaalse andmevahetuse valdkonnas. Eesti ja Soome tegelevad juba mitu aastat oma riiklike andmekogude ühendamisega. See tähendab, et hüüdlause, mille peaminister Jüri Ratas Eesti eesistumise prioriteetidest rääkides välja käis – „Soovime, et Tallinnas välja kirjutatud digiretsept töötaks tulevikus sama lihtsalt Tartu, Tampere ja Thessaloniki apteekides” – võib aasta-kahe jooksul osalt reaalsuseks saada. Vähemalt Tallinna, Tartu ja Tampere puhul. Thessaloniki (s.o Kreeka ja mitme teisegi riigi) apteekide digiretsepti süsteemiga liitumiseni läheb kardetavasti rohkem aega.

Loodame, et Eesti jõuab oma eesistumise ajal viia EL-i ka mõne uue teetähiseni ega piirdu üldsõnaliste deklaratsioonidega.

Sellest, kuidas digitaalne ligipääs, protsessid ja andmevahetus võimaldavad paljusid asjaajamisi mugavamaks teha, räägitakse palju. Õigusega. Aga samal ajal tasub meeles pidada, et ainuüksi digiteerimine ei ole kõiki kitsaskohti lahendav imerohi. Ilmekas näide sellest on tänase Eesti Päevalehe lugu Soomes tegevusloast ilma jäänud hambaarstist, kes Eestis inimeste hambaid rõõmsalt edasi ravib. Hoolimata sellest, et Eesti on liitunud üleeuroopalise hoiatusmehhanismiga, mille eesmärk on vältida, et ühes Euroopa Liidu riigis tööalase tegutsemiskeelu saanud tervishoiuspetsialist hakkaks tegema sama tööd teises riigis.

Asi on selles, et päris automaatselt sellist infot teises riigis piirangute seadmiseks kasutada ei saa, sest riigiti on seadused ja tavad mõnevõrra erinevad – mis ühes riigis keelatud või imelik, võib teises riigis olla lubatud või tavaline. Loomulikult ei tähenda see, et ulatuslikumat riikidevahelist infovahetust ja rahvusvaheliselt ristkasutatavaid registreid pole vaja. On küll, aga vaja on ka neid, kes oskavad ja tahavad laekuva info põhjal mõistlikke otsuseid teha.

Avaliku sektori teenuste digiteerimine ja riiklike registrite rahvusvahelise kasutamise võimaldamine on laiaulatuslik teema. Loodetavasti jõuab Eesti oma eesistumise ajal viia EL-i ka mõne konkreetse uue teetähiseni ega piirdu üldsõnaliste deklaratsioonidega.