Kummagi endise reformi- erakondlase üleminek õõnestab usaldust Eesti demokraatia vastu, mis tuuakse nüüd nende saamahimu ohvriks.

Korobeinik võrdles hiljutises artiklis Reformierakonda kabanossiga, kuhu lisatakse kõike ketšupist sinepini. Kui talle kabanoss ei meeldi, kuidas laskis ta siis Keskerakonnal sinna veel piltlikult öeldes salsat juurde valada? Suutis ju Korobeinik ainsa punktina, kus Keskerakond justkui oravatest liberaalsem oleks, tuua esile toetuse sotsiaalmaksu laele. Viimane tekkis keskpartei seisukohtade hulka avalikult muide alles eile ja ilmselt hüljatakse see võimalikel koalitsioonikõnelustel esimesena.

Ja edasi? Mille poolest läheb ärimees Korobeiniku mõttemaailmaga kokku näiteks praeguse valitsuse laristamine reservide kogumise asemel? Elus teist korda liitlasi vahetavale Sooäärele mõeldes võiks aga irooniliselt küsida – ega ole Keskerakonnast saanud juhtumisi suurem kooseluseaduse toetaja kui tema endine erakond?

Ilmselt saavad kaks küünikut Keskerakonna üldnimekirjas piisavalt kõrge koha, mis tagab parlamenti pääsemise ka siis, kui nende poolt ei hääleta sisuliselt keegi. See on ka peamine põhjus, miks kahe mehe dialektilistest keerdkäikudest üldse kõnelda.

Sest küllap naersid nii avaliku künismi taustal eile kõige rahulolevamalt need, kes sooviksid avatud parlamentarismi asemel Eesti midagi muud. Saab ju kummastki keskerakondlasest parlamendisaadikust suurepärane tõestus teesidele, kui vähe sõltub Eesti valitsemine valijate tahtest. Keskerakond teinuks paremini, kui ablastele närilistele „ei” öelnuks.