Õnnega koos on need, kel on võimalik endale sobival ajal arvutit kasutada, vajaduse korral vanemalt nõu küsida ja olla kindel, et ka internetiühendus kenasti vastu peab. Siis ole ainult tubli ja tee eKooli pandud ülesanded kenasti ära. Ja kui õpetaja korraldab videotunni, löö kaasa ja ole aktiivne nagu päris klassiski. Loomulikult ei asenda see otsest inimlikku kontakti, kuid surrogaatide ajal ei saa ilmselt palju rohkemat tahta.

Kodanikualgatuse korras jagati välja 1200 arvutit. Seadmete puudus ei tohi hariduse saamist takistada.

Paraku pole igas kodus raaligi. Väga tänuväärset abi osutas kodanikualgatus „Igale koolilapsele arvuti”, mille kaudu jagati kuu ajaga laiali üle 1200 arvuti. Järgmine kitsaskoht on internet. Suhteliselt soodne ja kiire ühendus, mida suuremate linnade kortermajades peetakse enesestmõistetavaks, jääb teisal kättesaamatuks luksuseks. Hea, kui 4G levib tõrgeteta ega ole üle koormatud, kuid korralik mahupiiranguteta pakett, mida koolitöös osalemiseks vaja läheb, võib olla pere eelarvele vastuvõetamatu koorem.

Pealegi pole koolid tavaolukorras pakkunud üksnes vaimutoitu. 2015. aastast maksab valitsus toidule peale kõigis kooliastmetes. Mõni omavalitsus on leidnud võimaluse pakkuda lõunat tasuta, teised ootavad ka omaosalust. Paljude õpilaste jaoks tähendab koolilõuna päeva ainsat täisväärtuslikku toidukorda. Viimaste andmete järgi elas suhtelises vaesuses 17,1% lapsi.

Nüüd jagatakse koolilõuna asemel toidupakke. Jällegi oleneb täis kõht lapse elukohast. Mõni omavalitsus annab süüa lihtsa avalduse põhjal, teine nõuab vaesuse tõendamist, mis on psühholoogiliselt raske. Ent tühja kõhuga kaua ei õpi.

Põhikooli lõpuni on kooliskäimine kohustuslik ja haridus tasuta. See kehtib ka eriolukorras. Suutmatus internetiarvet tasuda ei saa olla põhjus tundidest kõrvale jääda. Laustoetusi ei tule maksta, kuid vajaduste järgi peab tagama, et virtuaalne kooliuks jääks igale õpilasele avatuks ka pandeemia ajal.