Poliitikutel pole maksustamishinda meeldiv tõsta, sest valijad kardavad maamaksu järsku tõusu. Tehniliselt võttes ei pea maamaks koos maksustamishinnaga tõusma, sest omavalitsused saavad vastavalt langetada maamaksumäära. Praegu on maamaksumäär suuremas osas Eestis kõrgeimal seadusega lubatud tasemel (2,5%, põllumajandusmaal 2,0%) või selle lähedal. Minimaalne määr on seaduses samuti sätestatud, see on ainult 0,1%. Seega saaksid omavalitsused, kes ei taha maaomanike maksukoormust suurendada, isegi maa maksustamishinna 20-kordsele tõusule vastata maksumäära 20-kordse langetamisega.

Ent aastate jooksul üsna kesiseks jäänud maksubaasiga omavalitsused ihkavad oma maksutulu suurendada. Seepärast pole inimeste hirm maamaksu tõusu ees alusetu.

Maamaksukoormuse hüppeline suurenemine tuleb ära hoida, aga omavalitsuste otsustusõigust ja eelarvelist iseseisvust veelgi piiramata.

Aabi kavandatav rohi hüppelise tõusu vastu on maksimaalse maamaksumäära langetamine ja maamaksu iga-aastasele võimalikule kasvule 10–15% piiri seadmine. Maamaksu hüppelise tõusu välistaksid sellised piirangud tõhusalt, aga ühtlasi võivad need luua mitte nii meeldiva uue normaalsuse, kus enamik omavalitsusi tõstabki maamaksu igal aastal 10–15% võrra. Oleks ju lihtne põhjendada, et seaduses on selline kasvumäär kirjas. Mis sellest, et see tähendab maksu tõstmise võimalust, mitte kohustust.

Maamaksu maksimaalmäära maa liigist olenevalt 0,5% või 1,0%-ni langetamine on veelgi kaheldavama väärtusega plaan. Seisavad ju valitsuse koalitsioonilepingus hoopis lubadused „Suurendame omavalitsuste eelarvelist iseseisvust” ja „Anname kohalikele omavalitsustele lisaülesandeid ja kasvatame vastavalt tulubaasi”. Aabi „turvameetmed” viiksid neile lubadustele vastassuunas. Tehke parem omavalitsusjuhtide seas veenmis- ja selgitustööd, et nad maa maksustamishinna hüppelisele tõusule arukalt reageeriksid. Omavalitsuste tulubaasi ja otsustusõigust pole vaja seadusega veelgi kitsendada.