PIAAC mõõtis täiskasvanute funktsionaalset lugemisoskust, matemaatilist kirjaoskust ja probleemilahendamise oskust tehnoloogiarikkas keskkonnas. Kõigepealt olgu öeldud, et uuritud riikide seltskond on küllalt auväärne, ainult Venemaa on ehk neist meile elatustaseme poolest lähedane. Ometi oli Eesti küllalt konkurentsivõimeline.

Ettekujutus „ega nad seal tänapäeva koolis ikka niimoodi õpi nagu meie omal ajal” vähemasti selle uuringuga küll kinnitust ei saa. Näiteks on keskealiste ja vanemate kõrgharidusega inimeste oskused alla noorte keskmise. Ju siis ikkagi olid Nõukogude aja kõrghariduses teatud elemendid puudulikud. Kõrgharidusega noorte matemaatiline kirjaoskus ja funktsionaalse lugemisoskuse tase on uuritud riikide keskmine. Põhi- ja keskharidusega noorte matemaatiline lahendusoskus ja funktsionaalne kirjaoskus on aga üle omataoliste keskmise.

See tekitab küsimuse, miks siis ikkagi on kogu aeg räägitud, et funktsionaalne kirjaoskus on Eestis halb ja hiljuti oli vaja kirjand asendada osaoskuste testiga, mis kontrollib funktsionaalset lugemisoskust. Matemaatika eksam tehti äsja kohustuslikuks, põhjendusega, et noorte oskused on kehvad ja nad ei saa elus hakkama, aga uuring näitab, et polnud neil oskustel viga midagi. Seega põhinevad viimase aja haridusuuendused pigem eelarvamustel kui uuringutel.

Hämmastaval kombel on „tiigririik Eesti” tehnoloogiarikkas keskkonnas probleemide lahendamise oskuse poolest üsna tagasihoidlik. Kogu uuring viitab sellele, et Eesti majandus on „liiga lihtne” ja madala tehnoloogiatasemega töid on palju, hoolimata kurtmisest, et ega tänapäeval taha keegi lihtsat tööd teha.

Uuring osutab otsesõnu, et oskuste poolest eri tasemega inimeste palgad ei erine Eestis nii palju kui mitmes teises riigis. Seega pole oskused ilmselt tööturul küllaldaselt tasustatud. Järeldada võib, et meil pole piisavalt palju asutusi ja ettevõtteid, mis suudaksid pakkuda keerukamaid töid. Seega jääb üle luua need ennekõike ise.