Juhtkiri: uus ja valjem häiresireen

PKC Keila tehases töö kaotavate inimeste jaoks on uue töökoha leidmine lihtsam kui VKG õlitehastest koondatavatel inimestel, kuid Eesti ettevõtjatele ja riigijuhtidele on valjem häiresireen siiski PKC juhtum.

VKG-ga toimuv on laiemas plaanis vähem traagiline sellepärast, et VKG saab oma õlitehased jälle käima panna, kui nafta hind maailmaturul piisavalt tõuseb. Praegu ei oska keegi öelda, millal see aeg saabub, aga nafta hinna tulevane tõus on tõenäoline. Märksa tõenäolisem kui see, et Eesti palgad langevad tagasi tasemele, mis muudaks PKC Keila taoliste allhanketehaste siin pidamise kasulikuks. Mõnel erakordsel perioodil, nagu oli masu, võivad palgad ju langeda, aga üldiselt on tung ikka tõusule, muidu otsivad töötajad endale rakendust välismaal.

2013. aastal tõi PKC oma nüüdseks suletud Haapsalu tehasesse ajutiselt töötajaid Lätist ja Leedust. Siis kostis nurinat, miks ettevõte ei tõsta selle asemel palku kohalikele inimestele vastuvõetavale tasemele. Vastus on lihtne: tõepoolest ei saa, kui tehas on üks suhteliselt hõlpsasti asendatav mutrike ülemaailmses tarneahelas. Mõelge kasvõi tavalise tarbija käitumisele. Ta võib praegu Keilas töö kaotavatele inimestele siiralt kaasa tunda, aga tööstuskaupu ostab ikka peamiselt hinna järgi, kui kauba muud omadused on enam-vähem võrdsed.