Siit algab plaani halvem osa. Esiteks: see skeem ei tundu elegantsena kindlasti kõigile, sest meenutab mõneti kurikuulsat ärimudelit, kus probleemid jäetakse varatuks tehtud vanasse firmasse ja uus firma alustab vanas stiilis puhtalt lehelt. Loodame siiski, et see võrdlus osutub vildakaks ja lennufirma – kas siis vana või uus – lennutab kõik reisijad viisil või teisel sinna, kuhu on lubanud.

Teine probleem on selles, et puhtalt lehelt alustamine ei tee uut lennufirmat automaatselt jätkusuutlikuks. Hoiatav näide on lähedalt võtta. Leedus püüdis 2009. aastal pankrotistunud FlyLalist jäänud lünka hiljuti täita Air Lituanica, mis pidas vastu ainult kaks aastat, maist 2013 maini 2015.

Estonian Airist huvitatud Infortari ei teavitatud plaanist, rääkimata selle loomisse kaasamisest.
Sellele näitele saab vastu väita, et Estonian Airi või sellest uude firmasse tõstetava äri väljavaated on paremad. Lennufirma teatas ju äsja, et restruktureerimisprogramm tõi ettevõttele kasumlikud suvekuud. Estonian Airi juht Jan Palmér selgitas, et ettevõtte majandustulemused paranesid märgatavalt alates märtsist, kui ettevõte hakkas peale koduturu teenindamise tegema allhanketöid suurematele lennufirmadele.

Kas väikese koduturuga lennufirmale on leitud sobiv ärimudel? Kui on, peaks see veenma ka Euroopa Komisjoni Estonian Airile eluluba andma. Aga kui see ei veena, jääb päevakorda küsimus, kuidas Estonian Air kavatseb valitsuse loodavas uues kehas varasemast paremini hakkama saada.

Möödunud sügisel pakuti Estonian Airi võimalikuks päästjaks Tallinki suuromanikku Infortari. Infortari juhi sõnul on ettevõte lennundusse raha paigutamisest endiselt huvitatud, aga teave valitsuse varuplaanist jõudis nendeni alles ajakirjanduse vahendusel. Kummaline. Varuplaani koostamisse oleks võinud kaasata ka lennufirma kindla kosilase. Vastupidine näitab, et valitsus ja riigiametnikud on oma võimest lennundusäri korraldada ikka veel liiga heal arvamusel.