Juhtkiri: Uus lahing infosõjas

Tutvustades uut Vene propagandakanalit Sputnik, mis hakkab edastama ka eestikeelset sisu, ütles Rossija Segodnja peadirektor Dmitri Kisseljov, et Sputniku maailmas on „Jaapan jaapanlik, Türgi türgilik, Hiina hiinalik ja Venemaa venelik” ja „igaühel on õigus elada omamoodi”. Nõukogude aega mäletav eestlane peaks sellise Venemaalt tuleva mesijutu vastu immuunne olema. Põhjust paanikasse mitte sattuda annab ka Tallinna linnameedia näide: hoolimata Eesti mõistes tugevast rahastamisest on see jäänud siinsel meediaväljal marginaalseks tegijaks.

Siiski ei tohiks Sputnikku automaatselt alahinnata. Selle eestikeelse sisu kohta pole küll võimalik midagi öelda, sest seda esialgu veel ei ole, kuid ingliskeelne veebileht on tehniliselt heal tasemel ja sisust ei karga kohe näkku ilmne propaganda. Võib eeldada, et Sputnik püüab meile osavamalt ja intellektuaalsemalt pähe pugeda kui vene „trollid”, keda kohtab internetikommentaariumites.

Läänemaailm kui meedia- ja ajakirjandusvabaduse eest seisja on seni lasknud Vene võimude kontrolli all olevatel meediakanalitel (nagu telekanal Russia Today) peaaegu täiesti takistusteta kallutatud informatsiooni levitada. Venemaa stiilis keelamis- ja kõrvaldamispoliitikat meil ja teistel lääneriikidel kasutada ei sobigi, ent erapoolikute ja faktiliselt valede kajastuste eest võiks senisest julgemini trahve ja sanktsioone määrata. Meediakanalite puhul, mis on Eestis ka füüsiliselt esindatud, on seda võimalik teha.

Ent ainult sellega Vene infosõdalaste vastu ei saa. Pigem võib keelamisega luua neile osa inimeste silmis alternatiivsuse ja revolutsioonilisuse oreooli. Kvaliteetse Eesti-keskse sisu tootmine võib Sputnikul küll hõlpsasti personalipuuduse taha jääda, kuid rahvusvaheliste teemade puhul seda probleemi ilmselt ei teki. Ka sealtkaudu võib õnnestuda ennast aegamisi siinsesse meediaruumi sisse süüa. Eriti olukorras, kus sõltumatu ajakirjandus tegutseb turumajanduse tingimustes, aga venemeelseid kanaleid rahastab heldelt Vene riik.

Infosõja laienemine tõstab teravalt päevakorda küsimuse, mida muuta Eesti meediapoliitikas, et sõltumatu meedia suudaks tulevikuski konkureerida sellisega, mille huvigrupid on kinni maksnud.