Foto: EPA/Scanpix

Täna on see päev: kui plaanid peavad, kohtuvad Kremlis Eesti president Kersti Kaljulaid ja Venemaa president Vladimir Putin. On märgiline, et ühest kõige rohkem tunnisest kokkusaamisest peab rääkima kui märgilisest. Kuid nii on, sest tõeliselt sisukaid läbirääkimisi pidasid viimati 1994. aastal Lennart Meri ja Boriss Jeltsin. Niisama naabrijuttu on aetud mõned korrad hiljem, päris mitu korda sai Putiniga kokku Arnold Rüütel. Kuid kõik need kokkusaamised on toimunud pigem mingite rahvusvaheliste ürituste raames.

See tähendab, et Kaljulaid tegi ummikseisu murdmiseks julge avangu, kui pakkus: mina tulen Moskvasse saatkonna avamisele, äkki kutsute mind siis Kremlisse ka? Mitte midagi teha oleks kõnealuses olukorras kindlam, aga see ei viiks ka edasi. Kaljulaidi ettevõtmine, mis oli avalikkuse jaoks ootamatu, kätkeb mõningaid riske, kuid annab vähemalt võimaluse tardumusest lahti saada. Külmad suhted ise ei soojene. Näeme seda mitme nn külmunud konflikti järgi, kus ka aastakümneid hiljem seistakse täpselt samal rindejoonel täpselt samade argumentidega nagu vastasseisu puhkedes. Teistsuguseks näiteks võib tuua Põhja-Makedoonia, mis küll vaevaliselt, ent ikkagi lahendas oma pika nimetüli Kreekaga.

Kaljulaidi ettevõtmine, mis oli avalikkuse jaoks ootamatu, kätkeb riske, kuid annab vähemalt võimaluse tardumusest lahti saada.

Riskid on ilmsed. Kuna Putini juhitud Venemaa ei täida rahvusvahelisi leppeid (Krimmi annekteerimine ja sõda Ida-Ukrainas ei jäta selles kahtlust), võib Putiniga kõnelemine jätta mulje sellise käitumisega leppimisest ja lääne ühisrinde murenemisest. Ei tasu alahinnata venelaste oskust isegi väikseid lepitavaid samme enda kasuks pöörata. Kui Eesti pool teeb kohtumisel vea, kasutatakse see maksimaalselt ära, selles võib kindel olla.

Teisalt ei näita Putiniga kohtunud riigipeade kogemus, et sellest oleks juhtunud midagi katastroofilist. Tegelikult jätkub ka Eestil Venemaaga madalamal tasemel, näiteks kultuuris, üsna tihe koostöö. Pealegi on Venemaa suutnud end mängida mitte ainult Ukrainas, vaid ka näiteks Süürias positsioonile, kus temaga lihtsalt peab arvestama. Järelikult ka rääkima.

Siiski on tegemist üsna olulise narratiivimuutusega, mis ei tulnud parimal viisil. Muutus on tehtud ülevalt alla, ilma et sellele oleks eelnenud mingit avalikku arutelu. Vastupidi, avalikkus sai kohtumise kavatsusest teada peaaegu kogemata. Tulgu tänaselt kohtumiselt mis tahes positiivseid teateid – võib-olla toetus Eesti kandidatuurile ÜRO julgeolekunõukogusse? –, edaspidi ei maksa sellist stiili korrata.