JUHTKIRI | Uute võimaluste kuma Eesti poliitikas
Neile tupikseisust tüdinud reformierakondlastele, kes ei ütleks opositsioonist pääsemise nimel ära võimalusest teha koalitsioon EKRE-ga, sähvatas nädalavahetusel lootuskiir. Mart Helme pärandab EKRE juhtimise poeg Martin Helmele. Vähemalt vormiliselt pole pärast seda enam tegemist täpselt sellesama EKRE-ga, millega välistas Reformierakonna juht Kaja Kallas valitsuse loomise.
Martin Helme talendi austajad usuvad, et isa vahetamine poja vastu aitab EKRE-l 15–20% peale toppama jäänud toetust suurendada – näiteks nooremate ja mõõdukamate valijate arvel – ja annab Martinile šansi ka kunagi peaministriks saada. Eriti suured optimistid peavad sellesse liigasse jõudmist võimalikuks juba pärast järgmisi, 2023. aasta riigikogu valimisi. Nad peavad poega ka paremaks administraatoriks kui isa, kes on pigem tugev ideoloogiline võitleja.
Pelgalt isa koha üle võtmine ja Eesti riigile nelja-viie miljardi euro suuruse võlakoorma võtmine ei tee Martinist automaatselt riigimeest.
Kindel on siiski üksnes see, et Mardi asemel Martini parteijuhiks tegemine loob Eesti poliitikas esialgu kõigest teoreetilised eeldused teistsugusteks kombinatsioonideks. Reformierakonnas, SDE-st rääkimata, ja parteistumata valijate seas leidub ju hulganisti ka neid, kes EKRE järgmist juhti oma isast palju paremaks või erinevaks ei pea. Küsige näiteks Jürgen Ligi käest, mida ta arvab Martin Helme kompetentsusest ja aususest rahandusministrina. Martin on EKRE ideoloogilise platvormi isa vähemalt sama palju kui tema enda isa. Ta sõimab oma ideoloogilisi vaenlasi kohati isegi kirglikumalt kui Mart Helme.
On lausa traagiline, et ajal, kus elame viiruspuhangu naasmise ohus ja majanduskriisis, mille karmim faas seisab kardetavasti alles ees, juhib EKRE ühiskondlikku debatti praegu olulistele või üldse mitte olulistele teemadele. Peaasi et need vastandaksid Eesti elanikke. Justkui saaksid Eesti riigi kõik majandusprobleemid lahendatud äsjase 1,5 miljardi euro ning sügisel ja tuleval aastal veel mitme miljardi euro laenamisega. Pealegi kulub see peamiselt jooksvateks kulutusteks, mitte investeeringuteks.
Eesti poliitikaelu paremaks muutumisest võib ju pärast Helme vahetust unistada, aga selge on, et pelgalt isa koha üle võtmine ja Eesti riigile nelja-viie miljardi euro suuruse võlakoorma võtmine ei tee Martinist automaatselt riigimeest. Vaja on rohkem õppida ja areneda.
