Juhtkiri | Vaadake ette, kuhu arsti juurde lähete
Psühhiaater Lembit Mehilast, kelle patsiente ahistavast käitumisest Eesti Päevaleht eile kirjutas, saab nimetada oma ala suurkujuks. Ikkagi Tartu ülikooli emeriitdotsent. Näiteks üks Eesti akadeemik on meenutanud, et 1970-ndatel sai TÜ farmakoloogia kateedrist Mehilase osalusel andekate tudengite tõmbekeskus, kus kõvasti teadust tehti. Ja nüüd siis selline lugu.
Tõdemisest, et geniaalsusest hullumeelsuseni on vaid üks lühike samm, siin ei piisa. Kes oleks pidanud kaitsma Mehilase patsiente ja teda ennast oma mainet rikkumast? See ei ole ainult ühe arsti personaalküsimus. Arstide nappuse ja arstkonna vananemise tingimustes on karta, et oht „omapärase” tohtri juurde sattuda suureneb, kui sellest ei räägita.
Kliinik, kus Mehilane patsiente vastu võtab, teadis, et tema töömetoodika ei sobi noorte naiste jaoks. Kuid kuna arst oli populaarne, ei loobutud tema teenetest, vaid ei lastud sekretäridel noori naisi tema vastuvõtule panna, kui nad just ise seda ei palunud. Nagu näitab Eesti Päevalehte jõudnud lugu, ei töötanud see filter hästi. Asi pole üksnes selles loos, sest internetiotsing paljastab, et juba aastaid on osa patsiente lahkunud Mehilase juurest ebameeldivate muljetega. Paistab, et vananedes hakkab kunagine korüfee jõudma „tõeni”, et kõik naiste psüühikaprobleemid tekivad seksuaalsest rahuldamatusest.
Viieteistkümne tuntud arsti intervjuusid sisaldavas raamatus „Arst ilma kitlita” (2009) on Mehilane rääkinud asjalikumat juttu: „Minu arvates depressiivsust ei saa üldistada. See on haigus, millele iga inimese loomus annab personaalse mustri.” Samuti ütleb ta seal, et inimene peab kellessegi uskuma, sest usk annab tuge ja on ühtlasi ravi alus.
Eesti Päevalehele oma loost rääkinud patsiendil seda usaldust ei tekkinud. Mehilase juures käimise tagajärg võib olla hoopis see, et ta ei suuda enam usaldada ühtki psühhiaatrit. Värisema hakanud kätega kirurgil ei saa enam lasta patsiente opereerida. Leebemalt pole põhjust suhtuda ka inimeste hingehädasid ravivatesse arstidesse. Haiglad ja kliinikud ei tohi suhtuda probleemi kergekäeliselt ja lasta arsti kunagisel kuulsusel liugu vabandusega, et patsiendid ise ju nõuavad teda. Internetifoorumitest ja tuttavate käest võib arsti töövõtete kohta aimu saada, kuid kolleegidele on ta tugevused-nõrkused paremini näha. Abi oleks siiski ka sellest, kui rohkem patsiente käiks näiteks infokataloogis Tervisetrend arstide kohta tagasisidet andmas.
