Jah, muidugi kannatab selle otsuse tõttu terve hulk inimesi, kes vaatavad televiisorit ainult antenniga ja kelle jaoks hakkab nüüd olema üks kanal vähem. Regionaalses ja sotsiaalses mõttes tuleb see otsus liiga järsku. Kõnealuse kanali vaatajaid on ikkagi hinnanguliselt üle 100 000, mis polegi nii väike arv. Kuid ettevõte, kes peab hoidma oma tulusust ja igal juhul ots otsaga kokku tulema, kaalub iga kulu. Tulusus on nende esmane ülesanne, kõik muu saab tulla alles pärast selle eesmärgi täitmist. Vajaliku vabalevikanalite miinimumi eest peab seisma ETV oma kahe kanaliga.

Oleme tarbijatena tasuta saadavate asjadega juba harjuda jõudnud.

Tegelikult on küsimus vägagi põhimõtteline: kes peab maksma telesaadete eest? Loogiline on, et maksab nende tarbija ehk kõnealusel juhul televaataja paketi ostmise kaudu. Ükski telejaam ei saa ju teha oma tööd tasuta ja kui soovime head asja, peab keegi selle eest hästi maksma. Muidugi, erakanalite puhul mängivad rolli ka reklaamiandjad, kes aga lõpuks loodavad kulutatud eurod siiski selleltsamalt televaatajalt kätte saada.

Vajalikud tooted, mille eest ei saa tõhusalt raha korjata, on praeguse ühiskonna laiem probleem, mis takistab heade ettevõtmiste arengut, kirjutas eelmisel nädalal Eesti Päevalehe veergudel avaldatud loos Harvardi ülikooli professor Ricardo Haussmann („Tasuta asjad ja stagnatsioon”, EPL 2.4). Paraku oleme tarbijatena tasuta saadava sisuga juba harjuda jõudnud. Kuid selline mudel pole seni oma optimaalset toimimisviisi veel leidnud.

Omamoodi mure jääb siiski vabalevi arengut saatma. Ehkki põline telemees Jüri Pihel annab meie tänases lehes mõista, et vabalevi võibki olla igand, toimib see ilmselt siiski veel mõnda aega. Mis siis, kui vabalevi lünkades näevad oma võimalust kallutatumad kanalid? 100 000–200 000 vaatajaga turg on ka turg.