Nn võrdsus-MTÜ-de rahastamine, mille ümber käib praegune kassikontsert, on muidugi ideoloogiliselt palav teema, aga jätame ideoloogia praegu kõrvale. Selles küsimuses on nüüd tehtud juba terve hulk täiesti mitteideoloogilisi vigu, mida head ja usaldusväärsed juhid ei teeks.

Esiteks, juba veeburaris sai sotsiaalministeerium riigikontrollilt hinnangu, et kõik hasartmängumaksust rahastatud projektid ei mahu selle maksu seaduses nimetatud kasutusalade alla. Riigikontroll soovitas hakata neid rahastama ministeeriumi muudest eelarvesummadest või muuta hasartmängumaksu seadust.

Võrdsus-MTÜ-de küsimuses on valitsus teinud juba terve hulga täiesti mitteideoloogilisi vigu, mida head juhid ei teeks.

Tanel Kiige ministeerumis ei tehtud kumbagi, mistõttu jõuti järgmise jämeda juhtimisveani – seekord rahandusministeeriumis. Martin Helmet asendanud Raul Siem käskis riigi tugiteenuste keskusel, mis rangelt võttes kuulub hoopis riigihaldusminister Jaak Aabi haldusalasse, peatada võrdsus-MTÜ-de väljamaksed. Täielik puder ja kapsad juhtimise seisukohast ning äärmine ebaõiglus võrdsus-MTÜ-de vastu, sest riik murdis nendega sõlmitud rahastamiskokkulepet. Konkreetsed MTÜ-d võivad meeldida või mitte, aga selge on, et riik on kohustatud oma lubadusi vähemalt lepingu lõpuni täitma. Millisest allikast raha arvestuslikult eraldatakse, on Kiige ja Helme, mitte riigi lepingupartnerite mure.

Ja kolmandaks, Kiige vastukäiku Helmele saab ju isegi nimetada juriidiliselt geniaalseks, aga valitsuse koostöövõimest ja suutlikkusest riiki efektiivselt juhtida jätab see masendava pildi. Mis edasi? Kas iga ministeerium, mis vähegi saab, hakkab jälle oma makseid ise tegema ja võib-olla isegi oma haldusalaga seotud makse koguma? Igale ministrile oma vürstiriik? Kas selline ongi Martin Helme salapärane „riigieelarve põhjalik revisjon”, mis peaks aitama riigi raha kasutamiseks põhjendatumaid valikuid teha?

Rohkem arukat koostööd, vähem helmelikku plära ja rattalikke „juhtimisotsuseid”!