Valitsusjuht ütleb, et ühemõtteliselt kallutatud kanalit ei saa nimetada tasakaalustatud ajakirjandusväljaandeks. Niisuguse määratluse järgi pole ajakirjanikud ka Tallinna TV kaastöötajad ja seetõttu on neil pressisaali asja sama vähe kui suvalisel igavlejal tänavalt. Rõivas ei taha enda sõnul aidata kaasa kanali levikule, kus tehakse ainult ühe erakonna propagandat.

Siin on Rõivasel õigus. Ehkki Tallinna TV-st leiab ka kultuurisaateid või ümarlaudu, meenutavad edastatavad sõnumid rohkem Venemaa ja Valgevene kanalite kõverpeeglit kui adekvaatset maailmapilti. Viimane kord, kui Tallinn tõstis teede remondiks juurde antud

200 000 eurot sujuvalt meediakanalitesse ümber, näitas, et toetust osatakse võtta küsimatagi. Vaevalt selleks, et edastada linnapea Edgar Savisaare kohta kriitilisi sõnumeid.

Vägagi tõsiseltvõetavaid ning kriitilisi küsimusi võib aga kanalil olla peaministri enda aadressil ja neile vastamine on tema kui Eesti maksumaksja raha eest töötava juhtiva riigiametniku kohus. Kui valitsusjuht loodab ebamugavatest ajakirjanikest pääseda sel teel, et neid lihtsalt endale ligi ei lase, ei näita ta üksnes isiklikku nõrkust, vaid ründab otseselt Eesti demokraatiat.

Rahvusringhäälingu eetikanõunik Tarmu Tammerk ütleb, et niisugust valikulist lähenemist ajakirjandusele kohtab Kesk-Aasia vabariikide totalitaarsete päikesekuningate juures. Vahe on praegu veel selles, et erinevalt Berdõmuhhamedovite ning Karimovite kuningriikidest eksisteerib Eestis mitmekülgne ajakirjandus, mille üks nišš on ka viltune Tallinna TV. Kui aga Eesti riik valitsusjuhi isikus hakkab määratlema, missugune on õige ja missugune vale kajastus, on põhjust rohkem kui murelik olla. Pole valitsusjuhi asi ajakirjandusele sisu ega kallakuid ette kirjutada – isegi kui kohalik võim seda elementaarset põhimõtet rikubki. Peaminister peab oma keelu kohe tühistama.