Pole küsimustki, et korjustest saadi lahti käpardlikul moel. Ümberkaudsete külade peale laibahaisu saatmine pole kindlasti viis, kuidas mädanevast lihast isegi taudi tingimustes lahti saada. Aga kui on eksitud juba nii elementaarse vastu, pole ime, kui kahtlema hakatakse ka kõiges muus. Kas ikka pädeb kinnitus, et laibavedelikud ei jõua põhjavette? Et bakterid on mulla alla aetud loomades kinni sama turvaliselt kui tuumajäätmed graniiti rajatud šahtides? Kas maaeluminister Urmas Kruuse ja keskkonnaminister Marko Pomerants julgeksid lubada, et tulevad ja joovad paari kuu pärast sealsetest kaevudest?

Olukorras, kus surnud sigu isegi matta ei osata, pole selgitused ilmselgelt veenvad.
Õigupoolest võiks see olla üks väheseid kohti, kus sellist bravaadipopulismi võiks vigade parandusena isegi vaja minna. Hirmud võivad olla küll irratsionaalsed, aga praegu on nad tingitud võimudepoolsest varjamisest. Ministritel pole veel lõplikult hilja tulla vähemalt tagantjärele kohalike ette ja selgitada, miks kõik nii valesti läks. Ja et tegelikult ohtu pole.

Kui ikka tõesti pole. Ega nn europrügilate puhul pöörata ilmaasjata nii palju tähelepanu, et reoveed välja ei valguks. Surnud sigade puhul, olukorras, kus isegi matta ei osata, pole selgitused ilmselgelt veenvad.

Võib mõista, et taudi polnud võimalik lõplikult eemal hoida. Arusaadav on seegi, kui kõiki korjuseid ei suudeta suure hulga tõttu põletada. Lõppkokkuvõttes peavad need õnnetud nakkusekandjad viimaks ka kellegi tagahoovi jõudma. Täna saavad oma koormatäie Viljandimaa Pikru küla elanikud. Aga ministrite ja ametnike empaatia­võimet ei tohiks haigus rünnata. Vist.