Foto: Ilmar Saabas

Me peame rääkima Postimehest. Kui ühest Eesti juhtivast väljaandest lahkub korraga seitse ajakirjanikku, pole see üksnes ühe meediaettevõtte probleem. Ajakirjandusel on selleks liiga oluline roll. Kalgis ärimaailmas võiks pigem rõõmustada, kui konkurendil läheb halvasti, kuid praegu tuleb vaadata oma nabast kaugemale.

Paraku pole Postimees jäänud sel aastal pildile niivõrd oma meisterlike ajakirjanduslike saavutuste, kuivõrd skandaalide tõttu, mis seavad kahtluse alla lehe sõltumatuse. Jaanuaris, valimiste eel, läks Lauri Hussar peatoimetaja kohalt poliitikasse. Tema asemele tulnud Peeter Helmel õnnestus paari nädalaga saada lahti ajakirjanik Vilja Kiislerist (töötab praegu Eesti Päevalehes), kelle puhul sai ajendiks uut valitsuskoalitsiooni kritiseerinud artikkel.

Nii Postimehe kui ka kogu Eesti ühiskonna huvides on tugev ja sõltumatu ajakirjandus. Üks Eesti juhtivaid päevalehti väärib hoidmist.

Novembri esimeseks päevaks panid Helme juhtimisstiiliga rahulolematud ajakirjanikud sule sappa Helmele endale. Ent enne jõule vallandas Postimees oma vastutava väljaandja Merili Nikkolo ja ameti panid maha seitse ajakirjanikku. Uuriva ajakirjanduse toimetust juhtinud Holger Roonemaa ütles, et Postimehes pole võimalik vaba ja sõltumatut ajakirjandust teha.

Ajalehed müüvad olemuselt sama kaupa mida pangadki: usaldust. Väikseimgi kahtlusevari, et omanik üritab kajastust endale sobivalt kallutada, õõnestab peamist argumenti, milleks üldse peaks keegi ajakirjandusliku sisu eest maksma.

Sõltumatu ja kriitilise neljanda võimu olulisust pole võimalik üle hinnata. Seda, kuidas vaba sõna puudumine teeb võimalikuks koondada riik ühe võimuvertikaali kätte, näeme kõige lähemal idanaabri juures. Aga ka näiteks Tšehhis tulid tänavu tänavatele sametrevolutsioonist arvates suurimad rahvahulgad, et protestida peaminister Andrej Babiši vastu. Babiš on võimul muu hulgas tänu sellele, et talle kuuluvad riigi kaks juhtivat päevalehte. Vaba sõna kadumisest ongi kõigest üksainus samm demokraatia toimimise tõsiste häireteni.

Vaevalt tahab Postimehe omanik Margus Linnamäe minna ajalukku kui Eesti demokraatiale surmahaava lööja. Ja lehte päästev retsept võib olla üllatavalt lihtne: lasta teha head ajakirjandust sisusse ideoloogiliselt sekkumata. Usalduse tagasi võitmiseks pole kaugeltki veel hilja.