Laps, kellele selliselt kallutatud õpetaja annab ülesande kirjeldada vaktsiinide kahjulikkust, pannakse ebaausal viisil kahvlisse. Ta peab kaaluma, kas anda „õige” vastus, mida ootab õpetaja, või riskida heal juhul ebasoosinguga. Ehkki kool peaks õpetama kriitilist mõtlemist, ei tohi selle hinnaks olla oht, et sugestiivne pedagoog surub lapsed väärõpetusega nurka. Jah, on kasulik ja vajalik teada, et igal vaktsiinil on kõrvaltoime ja päris kõikidele vaktsiinid tõesti ei sobi. Kuid millestki üldiselt kahjulikust ei saa rääkida, sest sellele puudub vettpidavat teaduslikku põhjendust. See-eest on oluline teadvustada, milliste sugugi mitte tühiste haiguste eest vaktsiinid last kaitsevad.

Õpilasi vaktsineerimise vastu õhutav õpetaja sooritab kuriteo õpilase vaimse arengu vastu. Usupimeda koht pole koolis.

Paraku on vaktsineerimisest kujunenud valdkond, kus usk varjutab sageli mõistuse. Nagu perearstid räägivad, tuleb nende juurde kolme tüüpi lapsevanemaid: ühed, kes teadvustavad vajadust end haiguste eest kaitsta, teised, kes kõhklevad, ja kolmandad, kes on fanaatiliselt vaktsineerimise vastu. Viimati mainituid ühe selgitusega ümber ei veena, aga pikemaks ebausu väljaajamiseks ei jätku tohtritel aega ega vaimujõudu.

Kool peaks noortele kaasa andma tervikliku teadmistepagasi. Aga kujutlegem nüüd, kui selline fanaatik satub õpetajaks. Veel hullem on, kui vaktsiine kohtleb kui saatanat koolidirektor, kes üritab aktiivselt oma õppeasutuses laste vaktsineerimist takistada.

Ega usupõhises lähenemises pole midagi uut. Köster õpetas omal ajal hoopis teistsugust maailmapilti, kui on see, millest räägib teadus. Nõukogude ajal koolis käinud said lähiajaloost sootuks erineva pildi kui neid sündmusi otse kogenud vanaemad-vanaisad. Lapsed õppisid kahepalgelisust ja laveerimist. Paraku, nagu näeme, ei suutnud need harjutused meid usupimeduse vastu ikkagi vaktsineerida. Kõige kindlam oleks usk 21. sajandi koolitundidest kõrvale jätta ja usupimedad võimaluse korral samuti.