Näiteks Jõgeva haigla juht Peep Põdder kinnitab, et Jõgeva haiglas on 30-päevane operatsioonijärgne suremus null, sest seal tehakse ainult väga väikese riskiga operatsioone ja ravikvaliteedi raportis oleva 12% taga on suurhaiglatest järelravile (loe: surema) saadetud lootusetud ravijuhtumid. Haigekassa väitel peaks see statistika kajastama ikka viimase operatsiooni, mitte järelravi haiglat. Ilmselt on haiglad paljudel juhtudel andmeid sisestanud eri loogikast lähtudes, mistõttu vähemalt seda osa raportist ei saa usaldusväärseks pidada. Ja isegi kui andmed oleks ühel viisil sisestatud, ei oleks kõik päris selge, sest 30-päevane suremus ei sobi kvaliteedi mõõtmiseks kõigi operatsioonide puhul ühtviisi hästi. Peale selle võib väikese arvu operatsioonide korral tüsistuste hulka oluliselt mõjutada see, kui tugeva organismiga inimesed vaadeldaval aastal operatsioonile sattusid.

Haigekassa plaanimajanduslikke funktsioone tuleb koomale tõmmata ja panna rohkem rõhku õige suuna otsimisele.

Haigekassa peaks tegema tugevamat tööd selle nimel, et sisestatud saaksid võimalikult võrreldavad andmed. Samuti ei tohiks piirduda tooreste andmete avalikkuse ette viskamisega, vaid lisama ka analüüsi. Samal ajal on selge, et vähesed oleksid nõus sellel otstarbel haigekassase töötajate juurde palkamisega. Lahendus oleks see, et haigekassa plaanimajanduslikke funktsioone tõmmatakse koomale (selle asemel, et neid veelgi paisutada) ja pannakse rohkem rõhku tervishoiusüsteemi tugevuste ja nõrkuste analüüsile, õige suuna otsimisele. Praegu on ju kõigil tunne, et süsteem logiseb mitmest kohast, aga haigekassa praeguse statistika põhjal on keeruline öelda, mida täpselt tuleks olukorra parandamiseks teha. Peale selle, et vanaviisi edasi ei saa.