Juhtkiri: Valikuta riigieksamid
Tänavu on esimene aasta, kui riigieksamid on ainult eesti keeles, võõrkeeles ja matemaatikas. Ajaloos, geograafias, ühiskonnaõpetuses, bioloogias, füüsikas ja keemias enam riigieksameid ei tehta.
Kas see on mõistlik? Kas kurss valikute vähenemise poole on keskhariduses õige? Pigem mitte. Igapäevaelus peame me valikuvabadust heaks asjaks. Usume, et inimesed ise otsustavad, millist leiba poest osta, milliseid riideid kanda, millist eriala valida ja mis valdkonnas osaühing asutada. Samuti otsustavad nad ise, milliseid filme vaadata ja raamatuid lugeda. Aga hariduses kostab pidevalt juttu, et inimesed ikkagi ei tea, mis neile hea on. Jah, muidugi käiakse hariduses läbi ühine tee ja antakse kõigile ühtne alus. Aga 12. klassi lõpuks, kui riigieksameid tehakse, peaks see ühtne alus olema juba vägagi paks. Pole tingimata mõistlik jätkata siis järjest toekama „üks variant sobib kõigile” lähenemisega.
Tõesti, selline valik annab võimaluse suurendada noorte matemaatikateadmisi. Keegi ei kahtlegi, et see õppeaine on tähtis, kuid samavõrd tähtsad on ka muud õppeained. Samahästi võiksime öelda, et teiste ainete kukutamine riigieksamitetroonilt alavääristab neid. Alavääristab keemiat, füüsikat, bioloogiat, ajalugu. Tulemusi juba näeme. Tartu ülikooli võetakse inimesi isegi ajalugu ja geograafiat õppima ilma nende ajaloo- või geograafiateadmisi kontrollimata. Huvitav, kellele peaks ajalugu või geograafia korda minema, kui mitte ajaloolastele ja geograafidele?
Kõik sõltub sellest, millega inimene oma elus edaspidi tegelema hakkab. Üks tuntumaid Eesti juurtega teadlasi Svante Pääbo on rõhutanud oma teadlaseteel just vabade valikute tähtsust ja toonitanud, et ükski haridusbürokraat poleks osanud ette näha selliseid seoseid, nagu tema elus on üpriski ootamatult sõlmunud. Loovus tuleb mitmekesisusest, mitte ühetaolisusest, kuid praegune eksamisüsteem soosib pigem ühetaolisust.
Riigieksamid on alati väga tähtsad olnud ja kriitikute ringis kurdeti, et nende pärast muretsemine varjutab muud gümnaasiumis õpetatavat. Kui edasiõppimiseks läheb tarvis enamasti üksnes võõrkeelt, emakeelt ja matemaatikat, milleks siis need teised ained? Eesti haridus vajab rohkem tasakaalu.
