Juhtkiri: valimised kahe uue tundmatuga
16–17-aastasi on praegu umbes 24 000 ehk valimisõigusega Eesti elanikest ligikaudu 2%. Harjumaal, eriti Tallinnas, ja Ida-Virumaal on 16–17-aastate osakaal pisut väiksem kui mujal Eestis. 2014. aastal menetletud seaduse seletuskirjas ennustati, et valima tuleb keskmiselt 60% noori, see aga on lihtsalt keskmisest valimisaktiivsusest tuletatud arv. Õigem oleks öelda, et tegelikult ei tea praegu keegi, kui suureks või väikseks noorte osalusprotsent kujuneb. Võib olla tuleb ainult 20–30%, sest selles eas on inimeste huvi poliitika vastu pigem väike.
Veel ennustasid seadusandjad toona, et noorte hääled jagunevad üsna võrdsetes osades parlamendierakondade vahel. „Seega ei saaks ükski tänane poliitiline jõud märkimisväärset võitu või eelist, küll aga lisastiimuli oma poliitiliste prioriteetide kujundamiseks,” loodeti.
Tõepoolest, kõigil suurematel erakondadel on noortekogud – on noorsotsid, reforminoored, kesknoored ja Vabad Noored, EKRE-l on Sinine Äratus, on IRL Noored ja Noored Rohelised. Kui eeldada, et noored lähevad noortele paremini peale, siis peaks noorpoliitikute väärtus tänavu tõusma. Kohalikel valimistel saab kandideerida juba 18-aastaselt ja küllap näeme noori kandidaate sügisestel valimistel mõnevõrra rohkem kui varem.
Küllap näeb sel sügisel varasemast rohkem ka kooli esinema pürgivaid poliitikuid. Neid, kelle hääli kooli jahtima tulla, on nüüd ju mitu korda rohkem. Poliitikute esinemised koolis on juba varem olnud vastakaid arvamusi tekitav küsimus. Kui koolijuhid ja ühiskonnaõpetajad oskavad neid külaskäike ohjeldada, asjalikult raamida ja hiljem kommenteerida, on tegemist hea õppematerjaliga. Aga kihutuskõnesid ei ole kooli vaja. Selleks et koolidel oleks lihtsam neid tõrjuda, võiks näiteks haridusministeerium koostada koolis poliitiliste ürituste pidamise hea tava.
