Juhtkiri: välispoliitika vajab põhimõtteid

Kas Eesti välispoliitikal on selgroogu? Või vaatame juhtnööride ootuses alati suuremate poole ja igasugune printsiipide tagaajamine on kõigest pidupäevakõnede vinjett?

Näiteks Poola uue paremkonservatiivse valitsuse jõulisi toimetamisi jälgides tekkis küsimus, kas Eesti jälgib tummalt naeratades, kuidas selles riigis põhiseaduskohtu iseseisvust likvideeritakse. Eesti välispoliitika juhtkujud manitsevad pigem mõistma kui hukka mõistma ja kaitsevad praegugi Poola puhul õigusriigi põhimõtteid üsna hambutult. Samal ajal on tänu välismaistele allikatele üsna selge, et Poola areng on tavatu ja autoritaarse „ungaristumise” tendentsid murettekitavad. Teiste riikide ajakirjandus on seda korduvalt täheldanud, reageerinud on ka Euroopa Komisjon.

Me ei saa kedagi kamandada, kuid saame näidata oma väärtusi ja neid väljendada. Ukraina korruptsiooni kohta võtab Eesti välisminister mõneti valjemalt sõna. Seal ähvardavad reformid semusuhetele ja altkäemaksudele alla jääda ja järjekordse Maidani ebaõnnestumise tõenäosus on suur. Positiivne on see, et peagi saame Eesti turistide kujul anda vähemalt praktilist abi, sest Nordic Aviation Group avab suvest lennuliini Odessasse. Ent tagasi välisministeeriumi juurde.