Foto: Ago Tammik

Kiivas majandus kannab endas mitut ilmselget ohumärki. Ehkki inflatsiooni toodab muu hulgas Euroopa Keskpanga rahatrükk, pole raha siiski hakanud puu otsas kasvama. Kõrgemad palgad tulevad tööandjate kasumi kulul. Isegi kui see võib töövõtja seisukohast tunduda õiglane, tasub silmas pidada, et oodatav kasum on ettevõtja jaoks peamine kriteerium – kas investeerida või mitte. Teisisõnu võib praegune kiire palgatõus tähendada nii majandusarengu kui ka sissetulekute kinnijooksu juba lähitulevikus.

Nagu tänasest Eesti Päevalehest võime lugeda, püüavad ettevõtted praegu kitsal tööturul rabeledes inimesi üksteiselt üle lüüa. Muidugi mängivad töötajate lojaalsuses üha suuremat rolli ka ülemused ja üldine keskkond, kuid ennekõike toidab niisugune võitlus kokkuvõttes hukatuslikuks osutuvat palgarallit.

Selle asemel, et arutleda piirangute mõttekuse üle, tuleks ruttu keskenduda küsimusele, kuidas meelitada välismaalt Eestisse parimaid töötajad.

Ükskõik kui palju me räägime innovatsioonist, robotitest ja teadmispõhisest majandusest, vajab majandus „kütuseks” ka inimesi. Kuna praegu hakkab tööturule jõudma 1990-ndatel sündinud põlvkond, mis on laulva revolutsiooni ajastul ilmale tulnust väiksem, pole ettevõtjatel tööjõupõuale n-ö loomulikust allikast leevendust loota.

Aitab vaid see, kui kõrvaldada kunstlikud tõkked kvalifitseeritud välistööjõu eest. Isegi kui keegi praegu peab mujalt saabujaid konkurentideks, aitavad lisanduvad ajud ja töökäed tagada stabiilset majanduskasvu pikemas perspektiivis. Tühipalja tõkkepuu mängimise asemel võiks riik mõtestatult tegeleda sellega, kuidas tulijate lõimumist võimalikult kergeks muuta.

Muide, ka heade välisspetsialistide pärast peab võitlema. Miks peaks keegi tahtma Eestisse tööle tulla? Parem on hakata seda küsimust lahendama juba täna, mitte homme, mil tööturg on lõplikult kinni jooksnud.

Infograafika: Toom Tragel