JUHTKIRI | Välistudengite tõrjumine teeb kahju

Kui lugeda viimastel nädalatel kriitikat saanud välismaalaste seaduse täiendamise seletuskirja algust, jääb mulje, et siseminister Mart Helme on midagi Eestile kasulikku tegema hakanud. Eelnõu eesmärk olevat „tagada nende välismaalaste Eestis viibimine ning Eestisse õppima ja elama asumine, kes on võimelised panustama Eesti arengusse ja kelle siinviibimine on kooskõlas avalike huvidega”.

Seletuskirja avalause paraku petab. Põhilistest ettepanekutest: Helme tahab piirata välistudengite õpingute ajal töötamist 16 tunnini nädalas ja keelata neil pärast kõrgkooli lõpetamist madalama kui keskmise palgaga Eestisse tööle jääda. Samuti tahab ta teha Eestis õppivale välismaalasele abikaasa ja laste Eestisse toomise keerulisemaks kui siin töötavale välismaalasele. Teisisõnu tahab siseminister saata nn kolmandatesse riikidesse, kelle kodanikke eelnõu puudutab, sõnumi: ärge tulge Eesti kõrgkoolidesse õppima, aga kui siiski tulete, siis ärge jääge pärast lõpetamist Eestisse tööle.

Helmet ja ta mõttekaaslasi vaevab hirm, et Eestisse tulevad ja jäävad välistudengid „võivad eskaleeruda avalikku korda / riigi julgeolekut ohustavaks teguriks”. Ent sellise stsenaariumi tõenäosus on suurem just siis, kui välistudengeid nöökida: takistada neil toime tulemist, töötamist, pere loomist. Kui välistudengi aeg kulub õppimisele ja tööle ning ta ei pea ebaõiglust kannatama, on maandatud ka suuremad radikaliseerumisriskid.

Eelnõusse lisatud keskmise palga nõue näitab selle autorite eluvõõrust. Pärast kõrgkooli lõpetamist kohe Eesti keskmist palka ületava töö leidmine pole sugugi tavaline, eriti väljaspool Tallinna ja Tartut. Eesti keskmisest madalama palgaga alustamine ei tee noort inimest automaatselt solvunuks ja pettunuks, nagu eelnõu eeldab. Ega tee teda ka Eesti ühiskonnale koormaks.

Ohtu, et õppima tulekut kasutatakse muude eesmärkide kattevarjuks, piiravad juba praegusedki seadused. Helme esitatud täiendusi pole vaja.

Eesti kõrghariduse (ja üldse majanduse) elujõulisena hoidmiseks on vaja kriitilist hulka inimesi, aga välistudengite ja -õppejõududeta on seda väikses ja vananevas Eestis raske hoida. Välistudengite peletamise asemel vajab tähelepanu hoopis see, kuidas suurendada ingliskeelse asemel eestikeelse õppekava valivate välisüliõpilaste hulka – selleks et eesti keele roll kõrghariduses ei kahaneks nagu viimastel aastatel.

Ohtu, et Eestisse õppima tulekut kasutatakse muude eesmärkide kattevarjuks, piiravad küllalt hästi juba praegusedki seadused. Helme esitatud ebaloogilisi täiendusi pole vaja.