Eesti Energia Enefit 280 õlitehas Foto: Eesti Energia

Majandusminister Taavi Aas andis hiljuti teada riigi valmidusest toetada Ida-Virumaale põlevkiviõli rafineerimise tehase rajamist. Põhjamaade elektriturg vastas sümboolselt sellega, et lülitas pühapäeval Eesti põlevkivielektri täielikult konkurentsist välja. Kaheksa tundi ei toodetud Eestis ühtegi megavatt-tundi põlevkivielektrit, sest Eesti Energia oleks saanud seda börsil müüa üksnes suure kahjumiga.

See ajalooline sündmus tegi justkui veel pakilisemaks vajaduse kindlustada Ida-Virumaa kaevuritele ja energeetikutele mingil viisil tasuv töö. Iseküsimus on, kas riigil tasub tõtata neid päästma õlitööstust arendades. Alles 2016. aastal valminud riiklikus põlevkivi kasutamise arengukavas nähakse tõepoolest ette õlitööstuse kasvu, kuid ühtlasi peetakse seda ala üsna riskantseks ja ettearvamatuks: õlitööstuse tõttu võivat põlevkivitarve 2030. aastaks nii kahekordistuda kui ka oluliselt väheneda. Lisaks võiks nii Aasal kui ka majandusministeeriumi ametnikel veel meeles olla 2014. aasta, kui Eesti Energia ja VKG pidid nafta madala maailmaturuhinna tõttu õlitootmist vähendama, tehaseid seiskama ja töötajaid koondama.

Toetada õlitööstuse laiendamist, nagu valitsus plaanib, on pigem läbimõtlematu avantüür kui Ida-Virumaa tegelik päästmine.

Kujutada õlitööstust Ida-Virumaa päästjana, nagu valitsus praegu teeb, on igal juhul vale. Esiteks juba sellepärast, et uued tehased ei kerki üleöö: neid ehitatakse ja seadistatakse vähemalt kolm-neli aastat, kaevureid aga ähvardab töötus juba lähikuudel. Pikemas perspektiivis on vale õlitehastele riiklikku panust teha ka sellepärast, et nii ei mitmekesistata selle piirkonna majandust.

Peale nafta hinna mõjutab õlitööstuse kasumlikkust CO2-kvootide hind ja EL-i kliimapoliitika. Ükski neist teguritest ei ole õlitööstusele pärituul, vaid nad võivad õlitehased millalgi hoopis hõlpsasti seisata. Lubada põlevkiviõli rafineerimise tehasele paarisaja miljoni euro suurust toetust, nagu Aas tegi, on pigem läbimõtlematu avantüür kui Ida-Virumaa tegelik päästmine. Õli- ja rafineerimistehaste ehitamise initsiatiiv peaks tulema erainvestoritelt, mitte poliitikutelt. Kui nemad arvavad, et risk väärib võtmist, ja hangivad ka raha, siis võib riik vähesel määral kaasa aidata. Esmajoones peaks aga valitsus soodustama hoopis investeeringuid, mis vähendavad Ida-Virumaa majanduse ja tööturu põlevkivisõltuvust.