Summad, millega Teder on viimastel aastatel Eesti erakondasid toetanud – tänavu 30 000 eurot Isamaale, mullu 50 000 nii Isamaale kui ka Keskerakonnale (ja 6000 opositsioonilisele Reformierakonnale) – on peenraha võrreldes tema kinnisvaraarenduse iga-aastase intressikulude kokkuhoiuga. Kui neid summasid vaadata, siis müüsid valitsuserakonnad ennast väga odavalt, aga eks tulevikku silmas pidades on parteidele väärtuslik ka Tederi tänuvõlg nende ees.

Põhjus kahtlustada valitsuserakondi Porto Franco asjus rohkem omakasu kui riigi kasu taotlemises on lihtne. Tegu on küll kena mereäärse kinnisvara (sedagi mitte kõigi arvates) arendamisega pealinna esinduslikus piirkonnas, aga anda selle vee peal hoidmiseks riiklik sooduslaen? Arusaamatu. Selgeid ja ausaid kriteeriume, mida täites teisedki kinnisvara- ja muud ettevõtjad võiksid oma suurte projektide ja unistuste teostamiseks abi küsida, pole valitsus avaldanud. Teisisõnu: sogases vees kala püüdmise aeg on tagasi ja suuremalt kui eales varem.

Sogases vees kala püüdmise aeg on kahjuks tagasi ja suuremalt kui varem. Valitsuserakonnad tegid endale uue rahapumba.

Porto Francole antud laen annab ettevõtjatele märku, et esmatähtis polegi, kui oluline on su äri Eesti tuleviku seisukohast, vaid ikkagi see, et sa oskaksid ja tahaksid poliitikutega head juttu ajada ja neid aeg-ajalt annetustega meeles pidada. Kaugeltki kõigi ettevõtjate tugev külg see pole, ent soovimatus poliitikuid „vorstiga” varustada ei tähenda, et neist pole Eesti majandusele ja elanikele kasu. Neilgi peaks hätta jäädes olema šanss, et valitsus aitab. Paraku vastas valitsus näiteks Boltile eitavalt juba enne, kui see jõudis otsesõnu laenu küsidagi.

Märkimist väärib seegi, et valitsusel oleks ressurssi toetada rohkemaid ettevõtteid ja kauem, kui laenude asemel antaks laenugarantiisid. See, et kriisi leevendamiseks n-ö lihtsurelikele ettevõtjatele pakutud Kredexi garantiid pole leidnud kasutamist, tuleneb nende liiga ebasoodsatest tingimustest, mida oleks tulnud juba ammu parandada.