Foto: Jaanus Lensment

Meie valitsusel on praegu päevakorras kaks suurt reformi: pensionireform ja apteekide omandireformi lõpuleviimine (või tagasipööramine). Neist esimene on Jüri Ratase teise valitsuse sünnitis. Teise ajalugu on palju pikem, selle sünd jääb Taavi Rõivase valitsusaega. Ometigi on neil praegu üks ühine joon: jääb mulje, et nendega ajab valitsus varju hoidvate niiditõmbajate asja, mitte ei püüa pensionisüsteemi ja apteegiturgu Eesti elanike jaoks paremaks teha.

Miks tabas Eesti ravimituru valitseja Margus Linnamäe äripartnerit, seni poliitikakauget Ivar Vendelini järsku soov Keskerakonnale 100 000 eurot annetada? Miks on pensionisamba lammutamise eestvedaja Isamaa suurtoetaja just Parvel Pruunsild, kelle ettevõte Bigbank – tarbimislaenudele spetsialiseerunud pank – sellest ilmselt võidaks?

Neil erisuguse ajalooga reformidel on praegu üks ühine joon: jääb mulje, et nendega ajab valitsus varju hoidvate niiditõmbajate asja.

Pensionireformi puhul oleks valitsusel lihtne ümber lükata kahtlusi, mis viivad mõtte poliitikute võimalikele hämaratele motiividele. Selleks pole vaja muud kui valmistada aastakümnetepikkuse mõjuga reformi ette tema tähtsuse vääriliselt. Tuleks teha põhjalikud mõjuanalüüsid, kaaluda põhjendeid, kuulata ka kõiki poolt- ja vastuargumente, mitte sõimata valdavalt vastu olevaid eksperte valimatult „pangamaffiaks”. Praegu on valitsuskoalitsioon õigustatud kriitika ees silmad ja kõrvad sulgenud. Riigimehelik oleks aga teha pensionireform ainult sellisel kujul, mis pälvib riigikogus nii koalitsiooni kui ka opositsiooni poolehoiu.

Apteekide omandireformi kahtlustest puhtaks pesta on keerulisem ülesanne, sest ravimiäri on läbinisti täis varjatud tõmbeniite. Paljude erakondade poliitikud on seda puudutavate seaduste puhul aeg-ajalt oma seisukohti ootamatult muutnud.

Praeguse seisuga on ilmne, et tuleva aasta 1. aprilliks seda reformi õnnelikult finišisse juhtida ei õnnestu – aega on jäänud liiga vähe, et tegelikult korraldada umbes 300 apteegi minek ravimite hulgimüüjate käest proviisorite omandusse. Kui säärane reform kord otsustati ette võtta, oleks riik pidanud pakkuma proviisoritele ka korralikku tuge apteekide ostu-müügitehingute nõustamiseks ja rahastamiseks. Seda ei tehtud. Praegu näeb asi kahjuks välja nii, nagu olnuks see reform kavandatudki ebaõnnestuma, et praegu hulgifirmade kontrolli all oleva apteeginduse kriitikutel kaoks pikaks ajaks tahtmine kujunenud olukorda kuidagi muuta.