See ei ole arukas täiendus ja näitab, et riigikogus istub hulk populismimeistreid, aga vähe neid, keda huvitab tervikpilt ja tõeliselt toimivad seadused.

Eelkooskõlastamisest

Riigikogus istub hulk populismimeistreid, aga vähe neid, keda huvitab tervikpilt.

Poliitikute mõttevälgatuse teostamiseks vajab tarbijakaitseamet aastas 600 000–700 000 eurot. Katteallikast pole esialgu juttu olnud, aga võib-olla saab selleks kehtestada reklaami kooskõlastamise riigilõivu vms, mida maksab reklaamida sooviv finantsasutus. Ka pärast seda jääb päevakorda kaks probleemi. Esiteks see, et tarbijakaitseametil võib ühtaegu kahes – eelkooskõlastaja ja järelevalvaja-trahvija – rollis olles tekkida huvide konflikt. Teiseks see, et reklaamikanalid ja -viisid arenevad väga kiiresti, mistõttu tarbijakaitseamet peab hakkama pidama suurt võitlust piiride nihutajatega.

Eriti küsitavaks teeb kõnealuse täienduse see, et vastuvõtmist ootab praegu veel kaks olulist kiirlaenusid puudutavat seadust. Üks eelnõu – see, mis hiljuti riigikogus kolmandal lugemisel ootamatult läbi kukkus ja peagi uuele ringile tuleb – seab ülempiiri tarbimislaenude krediidi kulukuse määrale. Teine eelnõu – krediidiandjate ja -vahendajate seadus – toob eriti põhimõttelise muutuse. Kui see eelnõu seaduseks saab, peavad laenufirmad hankima endale finantsinspektsioonist tegevusloa ja ka nende edasine tegevus oleks inspektsiooni pideva järelevalve all.

Arukas oleks kõigepealt kaks eelnõu vastu võtta ja vaadata, mis kiirlaenuturul juhtub.

Arukas oleks kõigepealt need kaks eelnõu vastu võtta ja vaadata, mis nende mõjul kiirlaenuturul juhtub. Kõigi eelduste kohaselt muutub palju ja võib-olla kaotavad reklaamipiirangud, rääkimata eeltsensuurist, üldse aktuaalsuse. Kui siiski otsida veel kiirlaenuprobleemide vähendamise võimalusi, siis tasuks näiteks kaaluda positiivse krediidiregistri loomist. See võimaldaks tarbijate krediidivõimet praegusest paremini hinnata ja ülelaenamist vältida.