Markus Villig ja Martin Villig Foto: Madis Veltman

Praegu on see küsimus päevakorras, sest kavandatakse seadusemuudatust, mis muu hulgas paneks ka sõidukikaardi omamise vastutuse taksoteenuseplatvormidele nagu Taxify, mitte ei jätaks seda autojuhtide kohustuseks nagu praegu. Praegune kord tähendab, et suurem osa äpitakso juhtidest tegelikult sõidukikaarti ei soeta, sest siis saaksid ka kindlustusfirmad teada, et nad sõidavad taksot ning nõuaksid liikluskindlustuse eest mitu korda suuremat tasu.

Mitu korda suurem kindlustusmakse oleks Taxify jt „infoühiskonna teenuse vahendajate” (nii neid praegu ühistranspordiseaduses nimetatakse) ärimudelile tugev hoop. Praeguste sõiduhindadega ei tasuks siis paljudel juhtidel enam taksot sõita. Sellest oleks kahju, kuid ikkagi ei peaks riik probleemi lahendamiseks Taxify ees sammu tagasi astuma. On kindlustusfirmade ja taksovahendajate asi kompromiss leida.

Riik ei peaks probleemi lahendamiseks Taxify ees sammu tagasi astuma. On kindlustusfirmade ja taksovahendajate asi kompromiss leida.

Läbirääkimisruumi on. Taxify peab ebaõiglaseks seda, et liikluskindlustuse pakkujad lajatavad sama tariifiga kindlustuse nii 300 kui ka 30 taksovedu kuus tegevale sõidukile. Taxify väidab, et soovib dünaamilise hinnastamisega liikluskindlustust, kus kindlustusmakse suurus sõltub näiteks taksoplatvormi kasutamise kestusest, aga ükski kindlustusselts ei soovivat Eestis sellist kindlustust pakkuda. Liikluskindlustuse fond seevastu väidab, et Taxify ei taha avaldada sõidustatistikat, mis võimaldaks kindlustust dünaamiliselt hinnastada.

Vennad Villigud, andke kindlustusseltsidele need andmed või tehke oma kindlustusfirma. See pole õige „infoühiskonna teenus”, mis püsib ainult seaduseaukudel või seaduste eiramisel.