JUHTKIRI | Võitlus rumala poliitika vastu
Eesti turismifirmade liidu ähvardus majandus- ja kommunikatsiooniministeerium kohtusse kaevata kõlab pisut meeleheitlikult. Üks asi on see, kuidas kohtus läheb ja kas asi sinna üldse jõuab, aga teine asi see, kuivõrd avalikkus praegu turismifirmade võitlust mõistab ja toetab. Ent võiksime mõista ja toetada – laiemas plaanis on tegemist võitlusega rumala poliitika vastu. Otsustajate vastu, kes sekkuvad räigelt su tegemistesse, aga ei võta endale vastutust tekitatud kahju eest.
Kurja juur on ministeeriumi 1. oktoobri otsus keelata otselennud väljaspool Euroopa Liitu olevatesse riikidesse, kuigi varasemas kirjavahetuses turismifirmadega kinnitati korduvalt, et Türki tellimuslendude korraldamist ei keelata.
Ühest küljest saab ju tõesti öelda, et pandeemia aeg on reisimiseks ja üldse elamiseks närviline – püsige parem kodumaal. Terviseametki on viimastel päevadel öelnud: tuleb välisreisid ära jätta ja veeta koolivaheaeg Eestis. Minister Taavi Aas väidab, et kuna Türgit pole Euroopa Liidu nõukogu soovituslikus ohutute kolmandate riikide nimekirjas, oleksid turismifirmad võinud ise aru saada, et sinna puhkusereiside korraldamisega ei tasu riskida – mis siis, et tema enda ministeeriumist oli varem kinnitatud, et keeldu pole.
Inimesed ja ettevõtted vajavad järjekindlaid ja selgeid suuniseid, mitte otsustajate ebakindluse teiste kaela nuhtlemist.
Riigi ja ministri selline käitumine on siiski alatu ja rumal. Rahaliselt riik turismifirmasid eriti toetada ei taha, aga kui need püüavad ise midagi teha, et oma äri pinnal hoida, lööb neile noa selga. Ometi pole inimeste Antalyasse puhkama lennutamise plaan arutu, sest erinevalt kevadest, kui puhkusereisid olid olulised viiruse laiali kandjad, osatakse nüüd viirust karta ja seda tõkestavaid abinõusid kasutada.
Puhkusereise korraldada soovinud turismifirmade nöökimine pole ainus hüpliku poliitika näide. Samamoodi on sel sügisel käitutud Eestis ürituste korraldajatega. Üritusi ei ole juriidiliselt ära keelatud, aga meedias kostitab osa omavalitsusi ja terviseamet inimesi sõnumitega, et ärgu nad sinna mingu. Kultuurikorraldajad on teinud kulutusi, aga tuludele annavad riigi esindajad oma kahepalgelise jutuga hoobi. Halvemal juhul ütlevad veel: ise olite rumalad, et üldse hakkasite midagi korraldama.
Sellises stiilis „kriisijuhtimisele” on tarvis lõpp teha. Inimesed ja ettevõtted vajavad selgeid sõnumeid, mitte ühelt seisukohalt teisele hüppamist ja iseenda ebakindluse teiste kaela nuhtlemist.
