Piiskop Urmas polnud mulle hulk aega helistanud, mõtlesin, et uurin, mida poiss teeb. Minu käes on see ju lihtne, minu pilk tungib igast katusest ja seinast läbi! Tõsi küll, hiljem selline katus või sein enam vihma ei pea, aga oma otsatus helduses olen ma loonud Espaki ehituspoed – sealt saab remondiks vajalikke materjale.

Kas sa arvad, et maa peal saab sündida midagi jumala tahte vastu? Horoskoobid on ka minu välja mõeldud, täpselt nagu piibelgi. Kõik tuleb ühest ja samast trükikojast.

Nii et kiikasin Urmase tuppa. Algul polnud teda nähagi, aga siis ma märkasin, et keegi nahistab voodis teki all. Kontrollisin, kas poisi käed on näha. Ei olnud! Need olid ka teki all. No selge pilt, millega noorus vabal ajal tegeleb.

„Urmas, Urmas,” hüüdsin ma. „Mida sa teed?”

Urmas pistis pea teki alt välja, oli õige ehmunud näoga.

„Ei midagi,” ütles ta. „Ainult lugesin.”

„Ah lugesid,” osatasin mina. „Mida sa siis lugesid?”

„Nastjat…” pomises Urmas.

„Mis Nastjat?” läksin ma põnevile. „Sul on mingi Nastja seal teki all? Näita kohe siia!”

Mulle kangesti meeldib üllatada poolpaljaid tüdrukuid! Ikka kiikan vahel nende aknast sisse ja kaubamajade riietuskabiinid on minu suured lemmikud. Nii et tõmbasin ka nüüd Urmasel teki mauhti pealt – et näis, milline kena linnuke end selle all peidab. Aga ei olnudki teki all tüdrukut, hoopis kuhi raamatuid ja taskulamp.

„Mis raamatud need on?” küsisin mina. „Ja miks sa neid salaja teki all loed?”

„Need on Nastja horoskoobid,” sosistas Urmas, ise näost punane. „Ma kartsin, et sa pahandad. See on ju ebausk.”

Mulle tuli naer peale. Oh sa mu väike naiivne kullake!

„Sugugi mitte!” ütlesin ma. „Kas sa arvad, et maa peal saab sündida midagi jumala tahte vastu? Horoskoobid on ka minu välja mõeldud, täpselt nagu piibelgi. Kõik tuleb ühest ja samast trükikojast. Kas sa praegu lugesid tähemärkidest?”

„Jah, mina olen Lõvi,” seletas Urmas. „Nastja nii põnevalt kirjutab, ma sain enda kohta jube palju teada.”

„Aga hiina horoskoop sul on?”

„Jah, Mangi oma,” võttis Urmas padja alt veel ühe raamatu.

„Aga indiaanlaste horoskoop?”

„Oi, seda küll ei ole! Kust säärast imeasja saaks?”

„Minu käest,” vastasin ma. „Soovid?”

„Väga! Oh sa poiss, või indiaanlaste horoskoop… Seda tahaks kangesti lugeda!”

„Kakskümmend eurot,” ütlesin mina ning raamat ja sularaha vahetasid omanikke.

Urmas oli väga rõõmus.

„Ja mina kartsin, et sa ei luba mul horoskoope lugeda,” kõneles ta. „Käsid uskuda ainult pühakirja. Äkki ma võin siis endale imekivisid ka osta?”

„Võid küll. Ma ise müün sulle.”

„Aga muud hookus-pookust?”

„Nii palju, kui kulub!” lubasin ma poisile. Jõulud on juba kord maagiline aeg.