Jumal

Ma loodan, et olete juba toibunud šokist, mille põhjustasid Eesti Energia uued hinnakirjad. Paljud teist on hardas palves minu poole pöördunud, et ma ometi halastaks ja need hinnad ära muudaks, aga midagi pole parata – Vanakuradi asjadesse pole Jumalal sobilik sekkuda. Ja teatavasti Eesti Energiat ega Sandor Liivet Jumala loodud olendite nimekirjas pole. Ainus, mida ma lubada võin, on see, et välgu ja äikese hind jaanuarist ei tõuse, seda te saate endiselt tasuta.

Palutakse muudki. Alles eile helistas mulle Andrus Ansip.

„Issand, ma helistan sulle sotsiaalminister Hanno Pevkuri palvel,” ütles ta. „Asi on selles, et meil algab kohe arstide streik. Igavene häda on nendega, nõuavad suuremat palka, aga kust ma seda võtan, endalgi raha vähe. Ei tahaks kuidagi anda. Ja siis me tulime mõttele, et ega tegelikult ju arst inimest ei ravigi. Et tegelikult on inimese saatus ikka Jumala kätes. Nii et äkki meil polegi neid arste tarvis? Saadame nad pikalt! Sina ise annad tervist sellele, kellele tahad, ja asi vask. Kas me võime patsientidele teatada, et pöördugu edaspidi otse sinu poole?”

„See on küll ennekuulmatu jultumus!” sain ma maruvihaseks. „Kas sa arvad, et ma olen mingi velsker? Et nii kui mõnel matsil kõht valutab või on nina kinni, siis mina kohe jooksen? Ma saadan sulle praegu paelussi, siis teinekord tead!”

Isegi läbi telefonitoru oli näha, kuidas Ansip näost valgeks läks.

„Ei, ei, ma ei mõelnud seda tõsiselt!” hädaldas ta ja siis oli kuulda, kuidas ta kellelegi sisistas: „See oli sinu lollakas idee! Ise ei julge helistada ja nüüd mina saan paelussi!” Mispeale kostis Pevkuri hädine hääl: „Ma mõtlesin, et...”

„Ole vait!” käratas Ansip ja muutus samas mesimagusaks: „Oh, kallis Jumal, ära ometi pahanda. Ma sain ise ka aru, et see plaan on loll. Mis sa ühelt sotsiaalministrilt ikka ootad! Palun, ära saada paelussi, või kui saadad, siis Pevkurile.”

„Olgu, ma saadan talle,” otsustasin ma leebe olla.

„Siis on hästi!” rõõmustas Ansip. „Mul on arstide vastupanu murdmiseks hoopis parem idee. Eks ole, Prantsuse kuningatel oli ju vanasti võime ainuüksi oma puudutusega haigeid ravida?”

„See on tõsi,” nõustusin mina. „Kuninga puudutus oli püha.”

„Kas ei saaks teha nii, et ka minul oleks see võime?”

„Sina pole ju kuningas,” väitsin mina.

„Aga peaaegu siiski! Tegelikult võiks see võime olla kõikidel ministritel. Siis me saaksime kenasti ilma arstideta hakkama. Koligu pealegi Soome. Milline kergendus oleks see riigikassale! Haiged koguneksid Toompeale ja meie puudutaksime neid. Kusjuures eriti hea oleks see, kui me suudaksime haigusi ravida nii käte kui ka jalgadega. Siis saaks ühekorraga teenindada nelja patsienti.”

Selline palve võttis mu esiotsa tummaks. Tervendavate jäsemetega ministrid keset tõbiste summa käte ja jalgadega vehkimas, nagu ujuksid nad kuival maal konna – see oleks üsna veider vaatepilt. Aga kuna peaminister jäi endale kindlaks, leidsin ma, et mul ei sobi õilsale plaanile vastu seista. Vastupidi, otsustasin olla eriti helde.

„Teeme nii, Ansip,” ütlesin ma. „Te saate imevõime. Aga omapoolse kingitusena lisan ma sulle ja teistele ministritele veel neli jäset, nii et te muutute kaheksajalgadeks. Siis saate te veel rohkem inimesi arstida, mu üllameelsed sõbrad!”

Toru teises otsas oldi täiesti vait, aga ma olen sellega harjunud, et Jumala suuremeelsus surelikud tihti tummaks võtab.