Helistas jälle vaene mehike ja ohkis nii, et tuuleõhku oli läbi telefonigi tunda ja see pani mu habeme lehvima.

„Issand, tee midagi! Nad tahavad lubada homoabielusid!”
„Mis seal siis nii erilist on?” imestasin mina. „See on ju kirikus vana komme. Nii nagu nunn on teatavasti Kristuse pruut, nii on munk Kristuse peigmees ja kaugel see abielugi pärast kihlust on.”

„Kristuse peigmehed oleme me loomulikult kõik,” nõustus piiskop. „Aga maised abielusidemed on midagi muud. Siiamaani oli preestri elu lihtne: kui juhtusidki käärkambris mõne kooripoisi või kauni kellamehega vallatlema, siis ära sa teda võtma ei pidanud. Kellamees võis ju lunida küll: kui sa mind tõesti armastad, vii ka altari ette nagu kord ja kohus, ära niisama suksuta. Aga püha isa sai talle südamerahus vastata: pole kuidagi võimalik, tibuke, seadus ei luba! Ja sellega oli kellamehe suu lukus, ei olnud vennikesel võimalik kuhugi kaebama minna. Aga mis nüüd? Nüüd hakkavad kõik köstrid ja kooripoisid ju abielu nõudma! Nüüd on seadus nende poolel!”

„No ja mis siis? Las noored abielluvad,” leidsin mina.
„Aga see pole ju sugugi võimalik, preestrid on juba kristlikus abielus!” ahastas piiskop. „Neil on kodus naine ja lapsed, kuhu sa selle kellamehe veel paned? Armas Issand, sa pead tõstma oma keelava käe ja tegema nii, et homoabielude seadust ei tule! Meie siin maa peal teeme ise ka, mis vähegi suudame. Vapper usuvägilane Varro Vooglaid on lubanud selle seaduse pärast vastuvõtmist kohe ära süüa ja sedasi märtrikrooni pärida, aga ma kardan, et kurjad inimesed Toompeal võivad teise eksemplari välja printida. Issand, aita!”

„Oi, kulla Põder, mina ei saa aru, millest selline paanika,” ütlesin mina. „Pole see homoabielu nii hirmus midagi. Vastupidi, mina laulataksin kirikuõpetajana hea meelega mehi ja läheksin pärast kindlasti nende pulma ka. Mõtle kui mõnus: pole mingit pruuti, kes varem või hiljem vinguma hakkab et „kas sa ikka pead ennast omaenda pulmas täis lakkuma” või „kell on juba kaks, lähme ära magama”. Lauas istuvad ainult täitsamehed, löövad pitse kokku nii mis plaksub ja jauravad rõõmsalt hommikuni!”

„Ei tea, Issand…” pirises piiskop edasi. „Minule see värk ikkagi ei meeldi. Mina ei taha sellist asja näha ja Varro Vooglaid ütles, et tema ka ei taha.”
„Aga ei peagi vaatama!” lohutasin mina. „Sest oma otsatus armulikkuses olen ma loonud ka selliseid paiku, kuhu ei satu kunagi ühe homo jalg ja kus krussis närvidega usumees saab rahus puhata. Need paigad on stripiklubid ja litsimajad.”

„Ja sinna homod ei tule?” küsis piiskop umbusklikult.
„Vannun taeva nimel!” kostsin mina.