Sõjamasinad magalas

Lastena jäi reisilennukit nähes pooleli mistahes mäng, sest meil oli kombeks raudlinnule järele joostes hõikuda, et see meile välismaiseid maiusi ja mänguasju tooks. Esimest korda Mustamäel hävitajat nähes ei tulnudki mul meelde temalt midagi soovida. Õnneks enamik asju olid mul niikuinii juba olemas. Ajad olid muutunud ja mängud olid ka muutunud. Üksnes vanaisa vahel pahandas, et ma temaga enam malet mängida ei tahtnud. Ta ütles, et male teeb mehe targaks, aga ekraanist aina värvipilte vahtides ei või iial teada, kas äkki hoopis keegi minuga ei mängi.

Pikkamisi muutusid ka hävitajad tavaliseks. Harjusime sõjamasinatega merel, maal ja taevas. Roheline kaitsemuster ilmus aina tihemini tänavapilti. Esiti vaid plakatitel ning peagi võis linnavahel näha täisvarustuses ja relvastatud ajateenijaid, kes männimetsas või magalas luurates linnalahingut mängisid. Eks seegi oli esiti harjumatu, kuid ma ei osanud selles midagi halba näha. Küll aga tundsin seletamatut ebamugavust, justkui varitseks mind mingi suur tundmatus, mis mulle aegamisi ligi hiilib. Sellele tundmusele leidsin viimaks nime ja näo ühel soojal aprillikuu hommikul, kui helikopterite tärina saatel kesklinnas läbi klaasikildude ja puruks pekstud õllepudelite haisu kooli poole jalutasin. Koolihoonelt oli lipp maha rebitud.

Kes mängib?

Ettur on males kõige nõrgema väärtusega malend. Ettureid on ühel poolel kokku kaheksa ning seisavad suuremate ja tähtsamate vigurite ees. Erinevalt teistest malenditest on ta ainus, mis ei saa minna tagasi väljale, kus ta juba oli. Ettur saab liikuda vaid otse, mitte kunagi tagasi. Iga malemäng algab etturite liigutamisega. Esmajärgus hõivatakse mänguplatsi keskosa, mistõttu liigutatakse esimesena just neid ettureid, kes end lipule lähimatena tunnevad. Alles seejärel pääsevad liikuma vigurid, kes mängu huvitavaks muudavad. Etturid on kaitse aluseks, kuid vahel on siiski ka nende ohverdamine vajalik.

Läinud aastal Ukrainas hoo sisse saanud arengud päädisid veebruarikuu lõpuks Venemaale pagenud presidendiga ja Krimmi ilmunud eraldusmärkideta roheliste mehikestega. Pealinn oli peapeale pööratud ja ääremaad okupeeritud. Vladimir Putin väitis 4. märtsi pressikonverentsil, et Moskval on õigus ja kohustus kaitsta venelasi välismaal. Järgmisel õhtul võis uudiseportaalides lugeda teadet Pentagoni esimesest vastukäigust: otsus saata Baltikumi täiendavad kuus hävitajat. Raudne vihmavari avaneb ja kaitseb raudse vihma eest – just nagu lubatud. Kuid kumb kumma ikkagi kaasa toob? Kas varju abil harjutatakse meid vihmaga?

28.04.2014

Saabub lipp koos 150-mehelise saatkonnaga. Võõras küll, aga lipp siiski. Sõjalippu pole siinmail varem näinud. Küllap harjun sellegagi. Vastuvõtt on pidulik. Ometi meid ei vabastada. Baaside kasutuseks on tähtajaline kokkulepe. Kas me ikka adume, kui kaalukaks võib osutuda sõjalipu saabumine – mistahes ristid või triibud sellel poleks? Et 28. aprillil 2014 maandus Ämari lennuväljal kompanii eraldusmärkidega kõrberohelisi mehikesi, see on ajalooline tõsiasi. Me oleme osa suurest mängust ja see on tähtis uudis. Kuid kas see on ilmtingimata hea uudis? Üksteise järel ilmnevad aina mõjukamad märgid sõjategevusest, millega järk-järgult harjume. Mida normaalsemaks saavad üha kasvavad sammud, seda tõenäolisemalt saabub hetk, mil paratamatult käiku enam tagasi võtta ei saa.