Jürgen Ligi: EL-i eelarve moraalist ja rehepaplusest
Tõsi on, et riigid maksavad liidu ühiskassase sissetulekute suuruse järgi, umbes ühe protsendi SKT-st. Kes on jõukam, see maksab kodaniku kohta rohkem: luksemburglase maksepanus on bulgaarlase omast kaksteist, eestlase omast üle nelja ja sakslase omast ligi kaks korda suurem. Eestis on erinevus jõukaima ja vaeseima kahekümnendiku maksukoorma erinevus veelgi suurem ning omavalitsuste puhul elaniku kohta viiekordne.
Ent ajakirjanik eksis, kui nägi EL-i eelarves ja valitsuse positsioonis tuge astmelise tulumaksu loogikale, topeltmoraali ja rehepaplust.
Me ei läinud nõudma sakslastelt ega luksemburglastelt astmeliselt kasvavat panust õigustusega, et neile jääb kätte meist ikka rohkem. Ometi saavutasime Eesti jaoks hiilgava eelarvetulemuse. Seda sai teha täiesti puhta südametunnistusega.
Nii Eesti tulumaksusüsteemis kui ka EL-i kogutoodanguga seotud maksetes kehtib ühetaolisuse printsiip, kus kõik osalevad rahastamises solidaarselt. Eestis teeb maksuvaba miinimum jõukamate tulumaksupanuse suhteliselt suuremaks, kui see on EL-i eelarves.
Ent nii Eesti kui ka EL-i eelarve diskrimineerivad jõukaid jagamisel ja ühtlustavad sissetulekuid regionaal- ja sotsiaalpoliitikaga. Saadav toetus ja maksupanus erinevad mitu korda nii Eesti maakonniti ja omavalitsuseti kui ka kodanike vahel, just nagu EL-i eelarves riigiti, kus tulude-kulude vahe ulatub miinus 0,65 protsendist pluss 3,87 protsendini SKT-st.
See ei ole ahnus
Et Eesti vaidles välja 5,9 miljardit tulu 1,4 miljardi kulu vastu, on fakt, mis ei peegelda ahnust. Me oleme endalt alati küsinud, kas vaesemate toetamine on riikide vahel vääramatult loomulik, ning vastanud, et see on pigem suuremeelne.
Selle illustratsiooniks mu enda kogemus ühel mullusuvisel läbirääkimistevoorul, kus fondidest rohkem saajad soovisid „ühtekuuluvuspoliitika sõprade” ühisavaldusega selle ala suuremat rahastust. Teiselt poolt liitusid jõukaimad riigid, kes nimetasid end targa rahastuse ehk tegelikult kärpimise toetajaiks. Saajate ja maksjate huvide erinevus oli objektiivne. Siiski sain mina avaldada valmisolekut kuuluda mõlemasse klubisse.
Põllumajanduses saime toetada otsetoetuste kärpeid moel, mis ühtlustab nende taset riigiti. Saavutasime otsetoetuste kasvu 38 protsendilt 75 protsendini EL-i keskmisest. Need olid just jõukad riigid, kelle huvi enda toetusi kaitsta ei lubanud võrdsuse põhimõtet kiiremini saavutada ega põllumajanduse asemel rohkem EL-i tänapäevasemaid strateegilisi eesmärke rahastada.
Teine suur rahastamine, ühtekuuluvuspoliitika, eelistab vaesemaid riike ja tasandab erinevusi. Kui maksmisel väljendub euroopalik solidaarsus proportsionaalsel osalemisel, siis kulutamisel nõrgemate toetamisel. Ajaloolistel põhjustel ei ole meil siin vaja häbeneda. Ühtlasem majandusruum tagab turgu ja töökohti neilegi, kes eelarvesse rohkem maksavad. Poliitilistest huvidest siinkohal rääkimata.
Eesti jaoks on ühtekuuluvuspoliitika olulisim eelarve osa summa tõttu (3,8 miljardit eurot), ent ka tema sisu on kaalukas. Netomaksjad surusid siin peale tulude lae, mis Balti riike diskrimineeris – mitte kärpimise enda, vaid selle alustega.
Eripärad on objektiivsed
Kokkuhoidu soovime muutunud oludes ise kogu Euroopa eelarvetelt, kuid tõrjusime enda puhul tagasi põhjenduse, et riigid ei suuda raha efektiivselt ega summaliselt ära kasutada. Edasi tuli meil osutada Balti riikide objektiivsele eripärale, majanduse avatusele ja väiksusele, mis tingis regioonis sügavama kriisi kui mujal just SKT arvestuse algusaastail. Nii kandnuks me kriisist teist korda kahju EL-i eelarveeraldiste ebaproportsionaalse piiramise näol. Tõhusaimate rahakasutajate selline kohtlemine poleks moraalne. Seepärast saime enda lae vaieldud 2,59 protsendile SKT-st, samal ajal kui teistel on see 2,35 protsenti.
Agraarmajanduse eelistamisest hoolimata on avalikkuses liiga palju räägitud Euroopa 2020. strateegia ignoreerimisest ja isegi teadus-arendustegevuse või Euroopa ühendamise rahastu CEF-i kärpimisest. See vastab tõele Euroopa Komisjoni esialgse ettepanekuga võrdluses, sest suurte maksjate kärpesõnumi andmise soov jättis neile valdkondadele tuntava jälje. Siiski sai teadus-arendustegevus praeguse perioodiga võrreldes 20 protsenti lisaraha ning ühendamise rahastut ei olnud seni olemaski. Rail Baltic, kohalik huvi, vastaks samal ajal vägagi Euroopa ühendamise üldeesmärgile ja me kaitsesime seetõttu seisukohta, et Eestil ei tohiks olla raudteeühendus ainult itta.
Meie vaade EL-i eelarvele pole olnud mitte ainult euroopalikult avar, vaid ka pikem kui seitse aastat. Me ei jää kauaks suure toetuse saajaks. Juba järgmisel kümnendil võib meie jõukuse tase vanale Euroopale nii palju järele jõuda, et meil tasub toetussõltuvusest hoidumisega tegelda kohe.
