Jürgen Ligi: Koalitsiooni tervis

Valitsuse lagunemise märgid. Kui tähendusrikkad need on?

Üle pika aja nähakse meil märke valitsuskoalitsiooni lagunemisest. Loetlen neid nii, nagu ajakirjanik nad mulle ette pani: peaministri väljaütlemised Krossi teemal, Tartu koalitsioon ilma IRL-ita, politseinike rahulolematus siseminister Vaheriga, Reformierakonna kohalike valimiste tulemused. Nii meenub tõesti, et valitsus ei koosnegi ühest erakonnast, nagu ladusast tööst ja harvast avalikust kriitikast mulje on jäänud. „Politseinike” hinnangu siseministrile jätan siin kohe kõrvale, sest tillukese kutseühingu avaldus või opositsiooni kätehõõrumine ei tee sellest veel valitsuse küsimust. Küll aga teeb sise- ja kaitseministri positsioon Eerik-Niiles Krossi juhtumis, mis ei jätnud valitsusjuhile võimalust reageerimata jätta.

Poliitikasse sukeldunu rahvusvaheline tagaotsimine on probleem hoolimata Venemaa motiividest. See pole hea riigi mainele ja vastutavad ametid ei ole mõeldavad ilma võimaluseta vabalt reisida. Eestile ei ole kombeks anda tagaotsitavatele diplomaatilist katet. Kui tahame Krossi asjas selgust ja loodame taastada ta liikumisvabaduse, peame tegema koostööd Interpoliga, mitte esitama talle ministri suu läbi „protesti”, ja lootma ka Venemaa koostööle, rikkumata seda avaldustega, mis sunnivad pidama meie uurimist poliitiliselt dikteerituks. Õnneks on praeguseks ministri protestist saanud kirjalik järelepärimine ja ükski poliitik pole Strasbourgi midagi nõudma sõitnud. Erinevalt valimistest ei ole valitsemine aga iludusvõistlus ja uustulnuk ei saa üles kaaluda kõike olemasolevat.